ARVAMUS: Raamatupidamisaruanded vajavad teravat pilku
Kindlasti soovitan ettevõtete juhtidel mitte siirata võimalikke varade allahindlusi järgnevatesse perioodidesse, vaid teha seda piisavas ulatuses juba 2008. aasta aruandes. 2008. aasta lõppes paljudele ettevõtetele niigi kahjumiga ja seda fakti ei muuda enam miski. Küll aga aitaks lähitulevikus suurendada optimismi teadmine, et bilanss on puhas ning kasumisse jõudmine muutub reaalsemaks.
Ettevõtjad peavad arvestama, et 2008. aasta aruannete auditeerimisel on audiitorid senisest konservatiivsemad ja skeptilisemad, sest varade ja kohustuste kajastamisega kaasnevad riskid on oluliselt suurenenud. Tavapärasest enam tekib audiitori ja aruannete koostajate vahelisi eriarvamusi, mis lõpptulemusena viib sageli märkustega järeldusotsusteni. Kas see on paratamatu?
Osaliselt küll, sest juhtkond näeb äririske ja nende mõju ettevõtte aruandlusele teisiti kui audiitor ning veelgi vähem suudavad juhid sellele mõelda hea raamatupidamistava kontekstis. Samuti põhjustab konflikti Eesti juhtide vähene teadlikkus konservatiivsusele kalduvatest raamatupidamis- ja aruandlusreeglitest.
Aruandlusriskide suurenemise tõttu ootavad investorid ja järelevalveinstitutsioonid omakorda audiitoritelt suurt professionaalsust ja õiglast arvamust finantsaruannete kohta. Audiitor ei ole juhatuse päästerõngas, vaid hoopiski asjatundlik ekspert, kellelt oodatakse realistlikku hinnangut ettevõtte finantsseisundile.
Miiniväli bilansis
Põhimõtteliselt võib üldistades tõdeda, et peaaegu igast bilansist võib leida probleemseid varasid ja kohustusi, mille kohta õige arvamuse kujundamine osutub audiitorile pea sama raskeks ülesandeks kui miinivälja edukas ületamine.
Majanduskeskkonna ja turusituatsiooni halvenemine, kaupade ja teenuste nõudluse vähenemine, intressimäärade kasv, majandustegevuse kasumlikkuse oluline langus on vaid mõned märgid, mis viitavad vajadusele varade väärtust kriitiliselt hinnata. Tegelikkuses tähendab see seda, et varade ja kohustuste väärtus bilansis hakkab varasemast rohkem sõltuma juhtkonna hinnangutest. Raskeid hinnanguid tuleb aruannete koostajail langetada põhivarade väärtuse kohta, tavapärasest kauemaks lattu seisma jäänud varusid, maksetähtaegu ületanud nõudeid ja antud laene hinnates jne.
Kinnisvarainvesteeringute turuväärtust hinnates tuleks kasutada ettevõtteväliste sõltumatute hindajate abi, aga kogemus näitab, et kahjuks pole see alati võimalik. Põhjus on selles, et professionaalsete hindajate seisukohtades väljendub suur ebakindlus kinnisvaraturu arengu osas.
Rohkem avalikustamist
Sellises olukorras tuleks juhatusel aastaaruande koostamisel ise hinnata kinnisvarainvesteeringute turuväärtust lähtudes oma parimast teadmisest ja kogemusest ning tuginedes usaldusväärsetele kättesaadavatele andmetele. Sisuliselt võib tõdeda, et kui eeldused ja metoodika on õiged, siis ei saa ka hindamise lõpptulemus oluliselt metsa minna.
Ettevõtte usaldusväärsuse huvides võiksid ettevõtted raamatupidamise aastaaruandes vabatahtlikult avalikustada senisest rohkem riske ning nende mõju varade ja kohustuste väärtusele.
Isiklikult pooldan avalikustamisnõuete karmistamist Eesti hea raamatupidamistava kirjeldavates raamatupidamise toimkonna juhistes, sest ainult siis muutuksid Eesti ettevõtete aruanded aruannete tarbijatele väärtuslikuks. Loomulikult oleks eelduseks, et see nõue kehtiks Eesti kontekstis ainult suurtele ja keskmistele ettevõtetele.
