Mai keskel vapustasid Eesti üldsust uuringufirma Mercer Human Resources Consulting analüüsi tulemused, mille põhjal Eesti satub järjekordselt teiste riikidega võrreldes madalamale pulgale. Sellest võib järeldada, et Eesti tööandja on täielik vereimeja (EPL, 16. mai). Peale palgakulude raatsib Eesti tööandja vabatahtlikult kulutada töötajate koolituseks, spordisaali eest tasumiseks või muudeks vaimse arengu ja tervisega seotud kulude katmiseks vaid 0,7%. Isegi naabrite Läti ja Leedu tööandja on heldem, rääkimata Soomest (14%) või individualistlikust USA-st, kus need kulud on Eestist ligi kümme korda kõrgemad, moodustades 7%.

Tööandjate Keskliit reageeris kiiresti, lükates vereimeja imagot toetava arvamuse ümber ? tööandjad maksaksid märksa rohkem töötajate koolituse, sportimisvõimaluste ja muugi eest, kuid sellega kaasnevate riiklike maksude tõttu oleks see liiga kallis. Süüdlaseks on niisiis riigi maksupoliitika.

Poliitikute vaade

Kuku-raadio saates ?Olukorrast ajakirjanduses? asusid poliitikud Eiki Nestor ja Meelis Atonen just saate lõpuminutitel teemat arutama.

Loomulikult väitis liberaalse erakonna esindaja, et ettevõte ei peaks töötajatele kinni maksma soodustusi, sest igal inimesel endal on õigus ja kohustus otsustada, kuidas ja millele kulutada.

Nestor sotsiaaldemokraatide esindajana arvas muidugi vastupidist. Ta oli ühel nõul tööandjate keskliiduga, et tööandjate poolt kinnimakstav spordirajatiste kasutamine ja koolitus peaksid olema maksuvabad.

Kummaline on, et poliitikute väitlustes ei ole tollases saates ega ka varem esitatud küsimust ? miks siis teevad nõnda teiste riikide tööandjad?

Ettevõtjate vaade

Põhjus peitub pragmaatilises ja strateegilises lähenemises, mis on omased edukatele ettevõtetele. Kui mis tahes vahend aitab ettevõttel saavutada edu, siis seda ka rakendatakse. Kuna ettevõtjad on ammu selgeks saanud, et olulisim tootlik jõud on töötajad, siis on püütud leida hoobasid, kuidas motiveerida neid panustama rohkem firma eesmärkide saavutamisse.

Viimaste aastate üheks võtmesõnaks on saanud pühendumine. Selle all mõistetakse töötaja emotsionaalset ja intellektuaalset seotust organisatsiooniga. Inimkapitali uuringuid ja konsultatsiooniteenuseid pakkuv firma Hewitt Associates uurimuste andmeil on pühendumus otseselt seotud ettevõtte majandustulemuste ja mainega. Pühendunud töötaja on firmale kasulik.

Kui soovime, et töötaja annaks endast rohkem organisatsiooni hüveks, tuleks suurendada ennekõike emotsionaalset, samuti normatiivset pühendumust. Uuringud näitavad, et lisaks muudele teguritele mõjutab emotsionaalset pühendumust tugevasti organisatsiooni toetuse tunnetamine. Inimesed kalduvad olema kohusetundlikud nende vastu, kes on neid toetanud ja vastavad sellele parema töösooritusega.

Võiksime neidsamu põhimõtteid rakendada inimese ja riigi vahelistes suhetes ? kui kodanik tunnetab (mitte ainult materiaalset) riigi toetust, siis vastab ta pühendumisega.

Miks poliitikud siiski vaidlevad

Tundub, et Eesti poliitikud, eriti aga liberaalse maailmavaate esindajad käsitlevad tööandja ja töövõtja suhet pelgalt turusuhtena, milles toimub ainult materiaalsete väärtuste vahetus ? töötaja müüb oma tööjõudu ja tööandja maksab selle eest. Kuid selles suhtes on lisaks ka tugev emotsionaalne osa, mille üks komponente ongi organisatsiooni toetuse tunnetamine. Kui organisatsioon maksab lisaks palgale kinni töötaja tervise parendamisele või teadmiste tõusule suunatud tegevused, tajutakse seda samuti toetusena.

Vaidlus, kas vabastada töötajatele makstavad kvaliteeti tõstvad soodustused kohustuslikest maksudest, pole mitte erinevate poliitiliste vaadete väljendus, vaid poliitikute teadmatus inimeste grupikäitumise mallidest.