Baltika Ahtme vabriku koondatavad ei nõustu töötukassa juhtidega: sarnast võimalust õmblejatele siin enam ei tule

 (150)

Baltika Kohtla-Järvel Ahtmes asuvast õmblusvabrikust koondatavad töötajad ei ole nõus töötukassa juhtidega, nagu ei tohiks uue töökoha leidmine raskusi tekitada.

Mida ütlevad esimesena koondatavad õmblejad?

Juba esmaspäeval toimunud koosolekul öeldi töötajatele, et seoses ettevõttes toimuvate muudatustega on ettevõtte kõrgendatud tähelepanu all ja kuna inimesed ei oma kogemust meediaga suhtlemisel, siis edastati neile info, et ajakirjanikud võib kommentaaride saamiseks suunata Baltika juhtkonna poole.

Kui ajakirjanikuna eile tööpäeva lõpus vabriku peavärava juurde jõudsin, siis lahkusid vabrikust vaid naisterahvad, poole tunni jooksul mitte ühtegi meest. Enamik neist keeldus kategooriliselt midagigi rääkimast. Mõned neist siiski soostusid rääkima pärast seda, kui olin öelnud, et ei soovi teada saada mingeid saladusi ettevõtte kohta, vaid mind huvitab nende isiklik tulevik.

Peaaegu keegi ei julgenud siiski rääkida ettevõtte juures seistes, vaid olid seda nõus tegema käigu pealt. Kõik nad rääkisid puhast vene keelt, kuigi kohtlajärvelastest viiendik on eestlased. Enamik naistest olid kaugelt üle neljakümne. Paljud neist pensionieelikud, nooremaid mitte kuigi palju.

Varasemalt pole sulgemisest juttu olnud

„Kollektiivile oli sulgemisotsus suureks üllatuseks. Vabrikon siin olnud nii pikki aastaid... Sulgemisest pole mingit juttu olnud,” rääkis Svetlana, kes töötab triikijana. Ta loodab tööd leida ka mõnes muus valdkonnas, mitte tingimata rõivatööstuses. Üllatust kinnitasid ka teised, kellega rääkisin.

Seotud lood:

Lootus eelpensionile

Kui küsisin nime, ei tatnud paljud kohe vastata. Pildi peale oli nõus jääma neist vaid üks. Temaga saime rääkida ka natuke üksikasjalikumalt.

Kuidas on teie nimi, ku vana te olete, mis tööd teete?

- Ljudmilla, 58-aastane, pensionieast alles kaugel. Töötan õmblejana.

Kas usute, et leiate endale nüüd samaväärse töö?

- Loomulikult mitte.

Töötukassa maakondliku haru dirktor ütles ERR-ile, et õmblejatel on tööd leida lihtne, sest piirkonnas on piisavalt rõivatootjaid ja õmblejad on nõutud ametipidajad. Kas olete selle seisukohaga nõus?

- Tööd leiab, aga mitte sellise palgaga, nagu siin maksti. Meie töötingimused on siin üldiselt väga head, samuti suhted juhtkonnaga. Seda paljudes kohtades ei juhtu.

Kui head töökohta ei leia, kas olete valmis ka mõne uue ameti ära õppima?

- Ma olen oma elust andnud õmblemisele pea 40 aastat. Mis uue ameti õppimist siin enam olla saab. Peab kuidagi 60 täis saama ja eelpensionile jõudma. Muud väljapääsu ma ei näe. Väga loodan, et leian kusagil rõivatööstuses uue töö.

Mida te õmblete? Milline on töötajate kvalifikatsioon?

- Õmbleme väga kõrge tasemega tooteid, brändirõivaid. Kleite, seelikuid, pluuse, mantleid, jakke, kõike. Kõik töötajad on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid.

Kuidas töötajate hulgas pärast kurvast uudisest teadasaamist meeleolu on?

- Masendunud. Niivõrd kahju on, et selline vabrik kokku kukkus. Raske pole mitte ainult sellepärast, et tööst ilma jäime, vaid ka sellepärast, et selle suurepärase ettevõttega oli niivõrd hea koostööd teha.

Kuidas juhtkond asjasse suhtub?

- Mõistvalt. Mingeid konflikte pole meil tekkinud. Mõistame üksteist.

Delfi vestluskaaslaste hulgas oli ka neid, kes on juba jõudnud pensioniikka.

„Mujale rõivatootmisetevõttesse ma ei lähe!"

Töötajate hulgas on ka neid, kes ei kahtle võimaluses mõnd head uut kohta leida.

„Usun, et leian õmbleja koha. Ettevõtteid on palju,” rääkis oma olukorrast keskealine Olga.

Sama kinnitasid veel kaks töötajat. Sealjuures märkis enamik nooremaid töötajaid, et nii head palka, nagu nende igakuine 800-eurone teenistus, mujal tihti ei leia.

„Meie vabrik on parim. Asi pole ainult palkades. Meie vabrikus on väga ausad töötajad. Eimingeid pettusi, konflikte. Ma ütleks, et kõik oli ideaalne. Selle pärast ongi asi väga kurb – õmblejal on sellist kohta väga keeruline leida. Mujale rõvatööstustesse ma tööle ei lähe. Olen varem ka mujal töötanud ja igal pool halva kogemuse osaliseks saanud,” rääkis Galina.

Loe veel

„Olen 22 aastat õmblejana töötanud. Tean selle töö kõiki nüansse. Mingi teistsuguse hariduseta on mul väga keeruline uut tööd leida. Aga kuhugi peab tööle minema. Küsimus on selles, kui palju seal palka makstakse,” märkis Veronika.

Noorim Delfi reporteriga rääkinu ütles, et otsib vajadusel tööd ka mujalt ja läheb täiendkursustele, kui olukord seda nõuab. „Olen tulevikku vaadates optimistlik. Kõik sõltub minust endast,” oli naine enesekindel.

Niisiis sõltub hinnang olukorrale igaühe perspektiivist, tööturul on erinevatel põlvkondadel erinevad võimalused.