„Arengutase on seal sarnane, mis Baltikumis oli Baltikumis oli 1990-1992. Kõikides riikides on saavutatud mingil määral poliitiline stabiilsuse tänu Maailmapanga ja Euroopa Liidu tegevusele. Ja see annab julguse seal tegutseda, täpselt nagu andis esimestele investoritele julguse tegutseda Eestis vabanemine nõukogude liidust,” leiab Bergmann.

Regioonis on hea maavarade ja energiapotentsiaal. Sierra-Leone on samadel laiuskraadidel Brasiiliaga, kus on tugevalt investeeritud bioetanooli ja biodiisli tootmisesse. Ka päikeseenergiat on seal võimalik kaks korda rohkem saada kui näiteks Saksamaal. Hüdroenergia on 99 protsendi ulatuses kasutamata. Kehvem on päris kindlasti haridustase, kirjaoskus on tunduvalt madalam. Sierra Leone on väike, 70 000 km2 suurune ehk pisut suurem kui Eesti. Elanikke on riigis 5 miljonit.

Ka infrastruktuuri nõrk olukord Sierra leones on Bergmanni hinnangul võrreldav Eestiga 1990ndate alguses. „Kõik on alles algusjärgus, Maailmapank on alles riiki tulnud 2003. aastal, pärast kodusõja järgset rahuprotsessi 2000-2001.”

Väga suureks plussiks on regioonis inglise ja prantsuse keele rääkimine. Sierra Leones räägitakse näiteks inglise keelt, mis teeb riigi näiteks eestlaste jaoks väga arusaadavaks. Keskmine kuusissetulek on riigis Bargmanni hinnangul ehk 100-200 USD vahel, kuid usaldusväärne statistika puudub. Vohab tänavakaubandus ja sularahakaubandus.

Elatustasemest annab aimu see, et kohalikus lehes oli poleemika, et on viimane aeg tõsta pensione 11000 leonini (44 kroonini) kuus.