„Eesti inimesed on varsti 10 aastat oma tarbimist piiranud ning suurte asjade nt eluaseme kui ka väiksemate asjade nagu autode, kodu sisustuse jms vallas,” lausus Saar.

„Laene saab mõningase intressiga tagasi maksta hiljem, kuid elada ei saa. Ei saa teha nii, et kogud korteri jaoks raha 90nda eluaastani ning siis hakkad elama. Kuid riigis, kus majandus ei kasva, kus ettevõtted ei arene, ei saa kasvada ka palk.

Saare sõnul saab palk kasvada ainult käibekasvu ja täiendava müügi arvelt. „Kui inimesed oma raha ei kuluta, ei saa seda ka kellelegi teisele palgaks maksta. Nõudluse puudumine on Eesti peamine probleem,” lausus ta.

Viimased intensiivse tarbimise kasvu aastad olid Saare sõnul 1995–1997 ja 2005–2007 . Täna oleme me tema sõnul uue tarbimisbuumi eelfaasis – emotsionaalne nõudlus on meeletu, aga nõrga majandusliku olukorra tõttu ei ole inimestel võimalik oma unistusi realiseerida. „Seda ei saa rohkem kinni hoida, sest täiendavaid majanduspõgenikke Eesti endale lubada ei saa. Iga inimene, kes Eestist lahkub, võtab kaasa 5 inimese elatustaseme tõusu. Paremat elu ei igatse endale mitte ainult sõjakoldest põgenevad süürlased, vaid iga eestimaalane, kes ei taha kannatada, kannatada ja veel kannatada. Eesti on nagu majandussõja tanner – kui võrrelda Süüriast ja Eestist lahkunud inimeste proportsiooni kogu elanikkonnast.”

„Meid on aastaid hurjutatud koguma, säästma, talletama. Kuid võti on tasakaalu leidmine tänase ja homse elu vahel. Ühest küljest võime kaotada töö, kuid teisest küljest võib väärtuse kaotada ka raha. Raha hind on ajas erinev ning täna võib sama raha eest saada oluliselt rohkem kui homme. Nii emotsionaalseid väärtusi kui nt kinnisvara. Mõistlik tarbimine ei tähenda vähest tarbimist, vaid tarka tarbimist. Paljud inimesed, kes eelmise buumi ajal kodu ehitasid on väga õnnelikud – muidu oleksid nad pidanud 10 aastat elama palju kehvemates oludes – pank ei oleks kriisi ajal laenu andnud. Tänane Eesti vajab edasiminekuks mitte kasinust, vaid buumi, ” kinnitas Saar.