Bloomberg: RIP Land Rover Defender, kõigi aegade ägedaim auto

 (21)
Bloomberg: RIP Land Rover Defender, kõigi aegade ägedaim auto
Land Rover Defender Tomb Raider 90 special editionFoto: Wikipedia

Sel teisipäeval oli viimane päev, kui sai veel tellida Land Rover Defenderi, mis on Bloombergi kolumnisti Leonid Bershidsky sõnul üks maailma viimastest tõelistest autodest.

Kui briti autotootja Jaguar Land Rover teatas 2013. aastal plaanist Defenderi tootmine lõpetada, ei uskunud ma, et neil on tõsi taga: Defender on ilmselt parim auto, mis mul kunagi olnud ja paljudel teistel on selle auto suhtes sama soojad tunded nagu mul. Paraku – siin me nüüd oleme. Regulatsioonid ja läägusest juhinduv turundus – kõige hea ja originaalse vaenlased – tapsid ta.

Auto algne tootja Rover ehitas oma auto II maailmasõja aegse Ameerika sõjahobu Willys MB põhjal, mida tuntakse ka Jeepi nime all. Briti farmeritel oli hädasti vaja odavat ja vastupidavat off-road autot ja Rover tegigi sõjast laastatud maal käepärastest vahenditest sellise valmis. Kere oli odavast alumiiniumist, militaarne värvivalik oli rikkalik, nii et igaüks võis saada auto vastavalt oma värvieelistusele, kuni jutt käis rohelise erinevatest varjunditest. Esimestel mudelitel oli rool keskel nagu traktoril. Defenderist sai briti patriotismi sümbol – auto, mille kontseptsiooniks polnud mugavus, vaid võimekus – ja see oli tõesti autodisaini meistriklass.

Seotud lood:

Defenderi moodne versioon sündis 1991. aastal ja see kandis oma eelkäija DNA-d. Sel oli endiselt alumiiniumist, needitud kerega ja masin ise oli nii „hõre“, et kui seda kõrgsuvevoolikust pesta, sadas salongis vihma. Samuti oli müra salongis sellisel tasemel, et katse üritada sõidu ajal raadiot kuulata oli üsna mõttetu. Tõsi küll – pärast mõningat praktikat õppis juht muusikat auto mürast eristama.

Mu silmad oli vees, kui pidin oma Defenderi ära müüma. Minu kõige meeldejäävam seiklus temaga leidis aset Tšernobõli tuumajaama lähistel. Ma jäin ühel hetkel roolis lihtsalt magama ja sõitsin teelt välja. Defender rullus üle katuse ja maandus küljeli kraavis. Kuigi sellel autol polnud turvapatju, said autos olnud neli inimest vaid mõned sinikad. Ronisime aknast välja ja lükkasime auto ratastele tagasi – oma suuruse kohta on Defender üllatavalt kerge auto. Sõitsin probleemideta sellest mülkast välja ja sõit läks edasi.

Minu meelest on totaalselt vale allutada sellised ratastel kindlused nagu Defender „normaalsete“ plekk-karp-autode jaoks USA poolt kehtestatud ohutusnõuetele. Euroopa uued CO2 emissiooni standardid muudavad selle auto illegaalseks omakorda seal. See ongi ametlikuks põhjuseks, mis Jaguar Land Rover selle mudeli hülgab. Ja ometi pole Defender mingi kütuseõgija – näiteks selle aasta BMW X5 võtab sama palju kütust. Defender on vaieldamatult „rohelisem“ kui BMW. Kolm neljandikku esimese põlvkonna Defenderitest on endiselt sõidus. Defenderit ei saadeta lammutuskotta ega hüljata, Defender parandatakse ära või ehitatakse ümber. See fakt peaks küll Defenderile emissiooni reeglitest erandi kindlustama. Eelmisel aastal müüdi ainult 14 000 Defenderit ja see number on selline juba aastaid. Kui kahjulik saab selline auto keskkonnale olla?

Selle asemel, et tobedate regulatsioonidega võidelda, otsustas Jaguar Land Roveri omanik Tata arendada uue auto ja panna sellele nimeks Defender. Seda hakatakse tootma kuskil Ida-Euroopas, mitte enam Solihullis Ühendkuningriigis, kus 450 inimest on aastakümneid tõelisi Defendereid teinud, ja suures osas käsitsi. Uus Defender näeb piltidel välja nagu Range Roveri ja Kia Souli lapsuke. Sellel on moodne meelelahutuskeskus ja pakutakse ka „pereauto“ mudelit, suure mootorivalikuga. See ei ole enam üks lihtne auto manuaalkäigukastiga ja salongiga, mis on mugavustest nii vaba, et pead alustuseks õppima, kuidas selles üldse istuda. Ühesõnaga – me saame järjekordse nüri linnamaasturi, auto, milleta maailm kuidagi hakkama ei oska saada.
See kõik on muidugi loogiline. Need, kes tahavad lihtsat autot, mis ei oleks elektroonikat ja ebavajalikke mugavusvidinaid täis topitud, võivad osta endale Dacia. Kõrge lennuga tegija nagu Jaguar Land Rover ajab taga suuremat kasumimarginaali ja uus Defender sobib selleks eesmärgiks sarnaselt teiste omasugustega suurepäraselt.

Inimesed nagu mina, kes ei taha isesõitvat autot, mis mu peale karjub, turvapadjaga näkku virutab, pisiparandusteks professionaali nõuab ja üritab teeselda, et tema ongi Berliini Filharmoonikute kontsertsaal, kaotavad ühe viimastest võimalustest omada tõelist, mittemõttetut, turvalist ja nauditavat neljarattalist. Selle hind on (oli) umbes 40 000 dollarit. BMW X5 maksab 55 000. Ja palju edu teile kasutatud Defenderi otsinguil. Nende omanikud vihkavad mõtet oma auto müügist ja vaevalt, et Defenderid ka odavamaks lähevad – need autod pole mõeldud pärast kasutamist ära viskamiseks nagu valdav osa tänapäeva kaupu.

Ja jälle ongi silmad vees. Võib-olla on see vanaks saamise normaalne tunnus.