Eesti Tubaka peadirektor Boris Oks ütleb rahulolematuse oma põhimõtte olevat. Praegu on mehel põhjust mitte rahul olla rohkem kui kunagi varem, sest valitsuse majanduspoliitika tulemusel on kunagi üliedukas firma oma tegevust lõpetamas.
Boris Oks kolis Peterburist Eestisse 1947. aastal väikese poisina, lõpetas Tallinnas kooli ja asus õppima TPI-sse. Pärast instituudi lõpetamist töötas noor keemia- ja mäeinsener mõnda aega Kohtla-Järvel Kukruse kaevanduses. Peagi tuli ta Tallinna tagasi, asus tööle Ehitusmaterjalide Spetsiaalses Konstrueerimisbüroos (SKB) ja astus uuesti TPI-sse - seekord õhtusse osakonda masinaehitust tudeerima. Oli aeg, mil hakati tootma silikaati ja tulid esimesed desintegraatorid ning ehitusmaterjalitööstus vajas hulgaliselt mittetüüpilisi seadmeid. Sellega Oks tollal tegeleski.
Kalevis töötamise aeg oli edukas
1963. aastal asus Oks tööle Kalevisse, kus töötas peakonstrukorina kokku kolmteist aastat. Selle ajaga sai teoks vabriku tehniline ümberseadistamine ja suure osa masstootmise automatiseerimine. "Kui enne oli 360 pakkemasinat ning iga taga istus naine, kes käsitsi kommid paberisse keeras, siis minu ettevõttest lahkumisel tegid selle töö ära kuus automaatliini 35 masinaga," meenutab ta. Elu kõige suuremad tööd saidki Oksal just kommivabrikus tehtud. Neist olulisemaks hindab ta agaritsehhi Saaremaal, mis tootis kohalikest merevetikatest zheleerivat ainet, olles ainulaadne terves maailmas. See võimaldas toota Eestis marmelaadi ja pastilaad ajal, kui Nõukogude Liidus samalaadne kondiitritööstus tooraine puudusel seisis. Kalevit meenutab Oks suure soojusega. Sealselt peainsenerilt Karl Arguselt võttis ta terveks eluks üle põhimõtte, mis ei luba kunagi rahul olla ei iseenda ega alluvatega. "See sunnib kogu aeg midagi uut välja mõtlema ja pingutama," leiab ta nüüdki.
Tubakavabrikut on Oks juhtinud kakskümmend aastat. "Leek oli oma tööstusharus üks kehvemaid. Võttis palju aega ja vaeva, enne kui sain kokku korraliku meeskonna ning tehnika- ja tehnoloogiateenistuse."
Eesti taasiseseisvumisel lõikas Moskva ära kõik toorainekanalid ning Oks mõistis, et oma jõududega välja ei vea ja hakkas otsima uusi välispartnereid. Kõige aktiivsemalt pakkus end Philip Morris, mille plaan oli hakata Eestis tootma Marlborot põhiliselt Vene turule. "Meie vajasime aga konkurentsis püsimiseks midagi muud. Uute masinate kõrval soovisin ka korralikku väljaõpet oma töötajaile, et arendada oma tooteid maailmatasemele vastavaks." Et korralikku investeeringut saada, tõestas Oks, et olemasolev vabrik maksab kümme miljonit dollarit, mis oli tegelikult liialdus. "Kas olnuks õigem tehas alla hinnata ja see siis juhtkonnal endal ära osta, nagu sageli tehakse?" tuleb üks küsimus lisaks.
Tänaseks on Rootsi tubakatootja Svenska Tobaks, kelle käes on 67 protsenti Eesti Tubaka aktsiaid, investeerinud Eestisse 20 miljonit dollarit, nagu Oks omal ajal kavandas. Kõik tsehhid on täielikult ümberseadistatud, ruumidesse konditsioneerid paigaldatud, raamatupidamine euronõuetega vastavusse viidud ja töötajad välja õpetatud. Ometi on kõik see tänaseks mõttetuks muutunud, sest aastaid Eesti ettevõtete tippu kuulunud ettevõte sisuliselt seisab. "Meie majandus on liberaalne kahjuks ainult importööride ja salakaubavedajate, mitte oma tootjate suhtes. Riik oleks pidanud andma vajalikuks peetavatele tööstusharudele aega uute tingimuste ja turuolukorraga kohanemiseks. Me ei soovi kaitsta kehva toodangut, kuid üleöö ümberkohaneda pole lihtsalt võimalik. Spordis ei saadeta ju kunagi kergekaalupoksijat raskekaallase vastu," selgitas Oks oma vaateid majanduspoliitikale. "Läbimõtlemata aktsiisipoliitika tõttu on vallandatud kakssada inimest, riigil jääb tubakatootmise seiskumise tõttu saamata üle saja miljoni krooni aastas, mida oleks aga mitmesuguste sotsiaalprobleemide rahuldamiseks hädasti tarvis. Poliitikat, mis soodustab salakaubandust, ma tõesti mõista ei suuda."
Süüdistusi selle kohta, nagu oleks rootslased tulnud siia kohalikku tubakatööstust välja suretama, peab Oks absurdseiks. "Alles äsja lõpetasime hoonetele kokku kolm miljonit maksvate katuste pealepanemise, lõppes ka uue moodsa katlamaja paigaldus ja tellitud on uus tubaka ettevalmistuse tsehh. Kas nii toimiks põhjalaskja?" Ta pidas loomulikuks, et iga välisfirma siia tulles mingi aja pärast ka kasumit soovib saada.
Eesti Tubaka juhtkond on mures oma töötajate pärast ja on teinud kõik selleks, et olukorda leevendada. Omanikud on maksnud oma taskust koondamistasudele lisa, võimaldanud osale jääda poole palgaga pensionile ettenähtust varem, palganud firma uute töökohtade otsimiseks ja inimesed on selle kõige eest neile tänulikud. Peadirektori kuuekümnendal juubelil tulid teda õnnitlema kõik töötajad, osal neist olid seejuures tänupisarad silmis. Küsimusele, mis saab peadirektorist endast, vastas Oks: "Eks kapten upu koos laevaga." Seejuures tunnistas ta, et rootslased soovivad teda ümberkolimise ajal konsultandina kasutada ja ka tööpakkumisi on päris palju tulnud.
SIRJE NIITRA
Boris Oks:
Lõpetas TPI mäeinsenerina.
Töötas Kohtla-Järvel Kukruse kaevanduses.
Lõpetas Ehituse SKB-s töötamise ajal TPI masinaehitusinsenerina.
1963-1976 Kalevis peakonstruktor.
1976. aastast Eesti Tubaka peadirektor.
