Samelini tegevdirektor Leida Kikka räägib, et hankel osales mitukümmend ettevõtet üle maailma, teiste seas ka tuntud tegijaid. Kui tavakliendid tellivad keskmiselt paar tuhat turva- või tööjalatsite paari, siis sakslaste jaoks tuleb Tartu naistel valmistada 8000 paari sõdurisaapaid.

Mahukas tellimus ei ole firmale siiski esimene, Norra partnerite kaudu on varem varustatud teisigi NATO riikide sõdureid ja piirivalvureid. Nii on firmal tellimusi Soomest, Rootsist, Taanist, Inglismaalt ja Kreekast.

Kikka sõnul on tavaks, et iga riigi sõdurid kannavad kodumaal valmistatud saapaid. Eestis see enamjaolt nii siiski ei ole. Kaitseväele tarnitakse praegu tavalisi musti saapaid Poolast, kõrbesaapaid aga Sloveeniast.

Samal ajal on Kikka sõnul ka Eesti puhul endiselt eeliseks hind. “Kui näiteks Ecco toodab Aasias, siis meil selliseid turge ei ole ja maailma mastaabis on Põhjamaade ettevõtted endiselt suhteliselt väikesed,” selgitab ta.

Tööstus- ja militaarhankijad pole siiski Samelini ainukesed kliendid ja ilma tellija logota on neil lubatud jalanõusid müüa ka tsiviilotstarbeks firma Tartu tehase laost. “Pealuude ja neetidega noored on meie püsikunded,” lausub ta naerdes.

Samelini juht Leida Kikka räägib, et Nõukogude ajaga võrreldes on jalatsite valmistamise tehnoloogia oluliselt muutunud. “Tookord ostsime Narvast nahka, Põhjalalt kummiliimi ja Venemaalt taldu.” Kui nüüd jõuab uus materjal tootja kätte paari nädalaga, siis legendaarse Kommunaari ajal võis välismesside külastamisest ainult unistada.”

“Materjali saamiseks Itaaliast tuli kõigepealt võtta Moskvast kaugekõne, et tootjaga ühendust saada,” sõnab Kikka. “See oli kuudepikkune töö.”

Rahvusvaheliste võimaluste rohkusest kõneleb ka Euroopa Liidu avalike pakkumiste andmebaas, millest võib leida korraga üle 80 pakkumise. Suurtootjate kõrval jääb nüüd enam võimalusi ka teistele. “Meie, väikesed, peame seetõttu eriti pingutama,” nendib Kikka.