Kui räägitakse rahapesu tõkestamisest, siis mõtleb tavaline ettevõtja – kui ta ei ole just krediidiasutus või valuutavahetaja –, et tegemist on valdkonnaga, mis teda ei puuduta. See ei ole nii. Asjaolu, et ettevõtja ei tegele rahapesuga või ei ole soetanud vara kuritegelikul teel, ei tähenda, et tal ei lasuks rahapesu tõkestamisega seotud kohustusi.
Nii peavad krediidi- ja finantseerimisasutused, valuutavahetajad, hasartmängude ja loteriide korraldajad, kinnisvaravahendajad, maksunõustajad, audiitorid, notarid, advokaadid, väärtuslike kaupade müüjad, raamatupidamisteenuse pakkujad, kohtutäiturid, pankrotihaldurid ja muud õigusteenuse osutajad kindlaks tegema oma kliendi või tehingu teise poole tegeliku kasusaaja.
Kes siis on tegelik kasusaaja, kelle kohta tuleb infot jagada?
Lihtsustatult öeldes on äriühingu puhul tegelikeks kasusaajateks need aktsionärid või osanikud, kes kontrollivad rohkem kui 25% aktsiaid, osasid või hääli. Tegelik kasusaaja on ka füüsiline isik, kelle huvides juriidiline isik on peamiselt asutatud või tegutseb. Eriti keeruliseks läheb tegelike kasusaajate tuvastamine rahvusvahelistesse kontsernidesse kuuluvate äriühingute ja välismaa äriühingute tütarfirmade puhul. Tegelik kasusaaja – füüsiline isik – tuleb tuvastada sõltumata sellest, kui mitu äriühingut kontserni kuulub või kui pikaks osutub juriidiliste isikute ahel, mille lõpus on asutajatest füüsilised isikud.
Seadus nõuab
Sisuliselt tuleb tehingu tegemisel või ärisuhte loomisel tuvastada lepingupartneri (kliendi) omandi- ja juhtimisstruktuur. Äri- ja muud säärased registrid on aga juriidiliste isikute, mitte nende omanike kohta. Seega ei maksa üllatuda, kui juriidilise isiku esindajana tehinguid tehes palub notar, audiitor vm täita ankeedi tegeliku kasusaaja kohta. See ei tähenda, et klienti peetaks variisikuks. Küsija lihtsalt järgib seadusest tulenevat kohustust.
