Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks

 (15)
Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks
Foto: Ilmar Saabas

Kuidas sai juhtuda, et kõige suurema vääringuga, viiesajakroonise sedeli peale sattus inimene, kes oli rahaasjades lohakas? Kes laenas tuttavatelt ega maksnud tagasi.

Eesti rahvuslike suurkujude juures on veel palju avastada. Väga huvitavat valgust heidavad Carl Robert Jakobsonile kohtupaberid istungitest, mida peeti Viljandis aastatel 1877 kuni 1879. Hagejaks oli Peterburi luterliku konsistooriumi piiskop Cornelius Laaland ja kostjaks kuulus eestlaste poolt armastatud rahvavalgustaja Carl Robert Jakobson.

Mille üle kohtus vaieldi, räägib Tartus ajalooarhiivis säilitatav ürik, mis kannab pealkirja „Acta in Klagesachen des Generalsuperintendenten C. Laaland wider den Herrn Oberlehrer C. R. Jacobson in puncto debiti”. See saksa- ja ladinakeelne tiitel räägib, et kõne all olid võlad. Laaland ja Jakobson puutusid kokku mitu aastat tagasi enne kohtupidamist Peterburis, kus Laaland oli Peterburi Jaani kiriku pastor ja Jakobson teenis leiba koduõpetajana. Tollal olevatki Jakobson laenanud Laalandilt raha.

Et just Laaland Jakobsoniga kohut käis, see tõsiasi räägib ka teatud poliitilisest vimmast, mis nende vahel oli. Nimelt oli Laaland mees, kes armastas jumalat ja keisrit ja kelle vaated panid ta ühte leeri poliitiliste vaadete poolest mõõduka Johann Voldemar Jannseniga, kellega omal ajal tähtsaks ärkamisaja tegelaseks peetav Laaland usinalt läbi käiski.

Ühiskondlikult aktiivsel Jakobsonil oli kogu aeg midagi käsil, midagi oli kohe hädasti vaja kirjastada ja midagi kohe asutada. See kõik maksab. Ajaloouurija Malle Salupere teab rääkida, et Jakobsonil oli komme oma ettevõtmiste tarvis tuttavatelt väikeste summade kaupa raha küsida. Sellel, et just Laaland kohtus võlga tagasi nõudma hakkas, oli ilmselt poliitiline maik. Samal ajal on kohtuskäimise lugu kinnituseks tõsiasjale, et rahvuslik liider ei suutnud rahaasju laitmatult ajada.

Miks sattus viiesajakroonisele rahaga mitte päris korrektselt ümber käinud Carl Robert Jakobson? Ja näiteks Paul Keres ehib vaid viiekroonist? Samal ajal oli Keres oma vara korraldamisel tubli, tegi seda tollastes oludes parimal moel. Käisin ise poisikesena imetlemas Paul Kerese välismaist autot, mis korra naabruses pargitud oli ja mis Nõukogude aja olme taustal kujunes suureks sündmuseks. Miks ei oleks viiesajast võinud ehtida hoopis rahvusvaheliselt vägagi tuntud ja edukas Keres? Ja viiene olnuks väikeste summade sõbrale Jakobsonile kohane koht…

Kes valis kangelased?

Krooni peal kujutatud tegelastest rääkides tuleb jutuks rahatähed kujundanud Vladimir Taiger, kel on kahtlemata tähtis roll rahamärkide saamise loos. Kuid lisaks temale oli veel teisigi tähtsaid tegijaid ja otsustajaid. Ka krooni tulek käis kindla korra kohaselt, olid olemas vastavad komisjonid, kes oma raha tegemiseks ja tulemiseks vajalikke otsuseid vastu võtsid. Kui palju aga kroonidel kujutatud isikuid arutati, pole päris täpselt selge, sest krooni tulekuga seotud dokumentatsioon on lünklik. „Meil ei ole neid protokolle. Aeg oli selline,” vastavad Eesti Panga muuseumi daamid, kui küsida neilt kroonide kujundamise žürii protokolle.

Asjaolu, et krooni tulekuga seotud otsuste olulised paberid puuduvad, pole iseenesest sugugi imelik. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli tohutult dünaamiline aeg ja siis ei olnud lihtsalt aega pöörata tähelepanu bürokraatlikele kommetele. Aga ei ole sugugi kindel, et rahareformiga seotud olulised paberid hiljem kusagilt välja ei uju. Ka Eesti Panga muuseumis loodetakse veel leida üht-teist põnevat rahareformiga seotud inimeste isiklikest arhiividest.

Mõnda on juba selgunud. Nii on Eesti Panga muuseumis praktikandina tegutsenud Madli Ross tänuväärsel moel kogunud andmeid krooni tulemise kohta. Küsitletud sai suur hulk rahareformiga seotud inimesi ja neis meenutustes kerkib üks eesti kultuuri suurkuju, kes mängis suurt rolli ka oma raha tulemises – Jaan Eilart.

Eesti Panga pikaajalise töötaja Märt Karmo e-kirjast Madli Rossile: „Eilart oli mulle sellest põgusalt mitmel korral varem rääkinud, et tema need sisulised pildid (nii näod kui ka nendega ühtivad maastikuvaated) välja valis. Hiljem on Taiger vaikselt kõik oma teeneks „ärastanud”. Kuid mida teadis Taiger meie kultuuriloost.”

Öeldu ei sea muidugi mingil moel kahtluse alla Vladimir Taigeri ja väikesed kupüürid kujundanud Urmas Ploomipuu autorsust. Nemad on need rahatähed kujundanud. Mis aga ei tähendanud, et head nõu raha tegemisel poleks antud ja ka kuulda võetud. Jaan Eilarti rolli rõhutas teinegi mees, Jüri Kraft, kes oli tol ajal Eesti kergetööstuse magnaat ja kuulus niisamuti krooni kujundust valivasse kogusse. Kraft on tagantjärele rahul, et põhjalike kultuurilooliste teadmistega Eilart oli krooni tegemise juures.

Poliitikud ei kõlba

Krafti mäletamist mööda sai selles kogus paika pandud, et loobutakse paljude riikide kombest kujutada rahatähtedel riigipäid. Seda põhjendusel, et Eesti poliitikud kutsuvad esile vastakaid arvamusi. Nii langeski valik ärkamisaegsetele kultuuritegelastele.

Otsus sai tehtud enne raha kujunduse konkurssi, sest konkursi tingimustes oli juba kirjas: „Rahatähtede esipoole põhimotiivina kujundatakse Eesti kultuuri suurmeeste (-naiste) portreed. Teine pool kujundatakse kunstniku ettepanekul.”

Oma raha tegemise otsustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu oma korraldusega 8. ja 11. detsembrist 1989. Koostati eksperdikomisjon, kes tegeles raha ilmega ja kuhu lisaks Eilartile kuulusid Eesti Panga president Rein Otsason, kultuuriminister Lepo Sumera, Eesti Juveeli peadirektor Rein Mikli, kunstnike liidu volikogu esimees Enn Põldroos, Rahvarinde esindaja, graafik Heinz Valk jt. Komisjon sõnastas kujunduskonkursi lähteülesande.

Poliitikute näopiltide rahatähtedelt eemale hoidmisega tegeldi ka rahakujundamise käigus. Nimelt sattus protsessi algusotsas ühekroonisele Jaan Poska pilt. Tegemist on väga väärika mehega, kes tegi oma tohutu elutöö Tartus, rääkides bolševikega läbi Vabadussõja lõpetanud rahu asjus. Et aga ka tema langes ikkagi määratluse „poliitik” alla, tuli tema asemele panna Kristjan Raud.

Millegipärast puksis seesama komisjon raha pealt välja ka Carl Robert Jakobsoni, kes oli seni olnud 25-kroonisel kupüüril. Tema koha võttis sisse A. H. Tammsaare. Küllap vist peeti Jakobsoni servapidi poliitikuks, sest olid tal ju vastuolulised vaated. Pole aga teada, et Jakobsoni lohakus rahaasjade ajamisel üldse jutuks oleks tulnud, tegemist on vähetuntud tõsiasjaga.

Jakobsoni väljapraakimine sel põhjusel, et teda annab ääri-veeri poliitikuks nimetada, tundub siiski ebaõiglane. Oli ju Jakob Hurt samavõrd poliitik (kuivõrd poliitika tol ärkamis-ajal üldse võimalik oli). Küllap võis Jakobsoni kandidatuuri juures kaasa rääkida tema saksa-vastasus ja venemeelsus, mis tollal võis paista võõras.

Jakobson tuleb taas

Jakobson naasis rahale portreena hiljem. Veel 18. aprillil 1990, kui Eesti Panga nõukogu raha-tähtede nimiväärtused kinnitas, mahtus tegelasi Eesti rahale viis. Oli ühekroonine Kristjan Rauaga, kahekroonine von Baeriga, viie-kroonine Paul Keresega, kümne-kroonine Jakob Hurdaga, kahe-kümne viie kroonine Tammsaare ja sajakroonine Koidulaga.

Viiesajakroonine tuli pärast seda, kui Eesti Ülemnõukogu presiidium 19. märtsil 1990 rahareformi puudutava otsuse vastu oli võtnud. Ülemnõukogu presiidiumi ja Arnold Rüütli kasuks rääkis aeg, sest Eesti Panga tollane president Rein Otsason pelgas, et valitsuses jääb otsus venima, hakatakse arutama krooni ja temal kujutatud persoone. Ülemnõukogu presiidiumis läkski ludinal. Nii sattus viiesajakroonisele jälle Jakobson.

Viiesajakroonine kupüür lisandus seetõttu, et hakkas kujunema mingi arusaam vääringutest ja seoses sellega ka tarvidus suurema rahatähe järele. Ajaloolane Ivar Leimus on meenutanud Eesti Raadiole, et väljapraagitud Jakobsoni kavand oli antud juba muuseumi, kui see äkitselt jälle viiesajakroonise jaoks kasutusse võeti. Et uut rahatähte polnud aega kavandada, lasti seni kahekümneviiese peal olnud Jakobson meie suurimal rahatähel käiku.

Nii mängis jälle kaasa aeg, sest polnud aega arutada, kas Jakobson on sobiv või mitte, raha-trükkimise masinad ootasid…

Hiljem lisandus viiekümnekroonisel Rudolf Tobias, kelle kinnistas rahatähele Eesti Panga nõu-kogu oma otsusega 8. juulist 1992.

Soome või Peterburi?

Millele mõeldi Eesti krooni kujundust luues? Säilinud on Jaan Eilarti essee, mis kannab pealkirja „Soome sild Eesti kroonidel”. See essee on dateerimata, ent kuna seal on loetletud rahamärgid ja neil kujutatud tegelased, ja Jakobsoni viiesajasel nende seas pole, võib oletada, et Eilart kirjutas selle 1990. aasta alguses. Et krooni tuleku lünklikus dokumentatsioonis puudub paber, mis rahasedeli kujundusliku mõtte sõnastaks, võib Eilarti esseed vaadelda kui krooni sisulist kontseptsiooni.

Soome sild tähendas tol ajal orienteeritust läänele. Eilart toob esile rahal kujutatud tegelaste seosed Soomega. „Soome sild” mõistena on meie kultuuris pärit sajakroonisel kujutatud Lydia Koidulalt. Eilart loeb üle ka Jakob Hurda Soome-seosed. Edasi läheb argumentatsioon hõredamaks, kasutusse tulevad tegelaste võrdlused. Eilart võrdleb Kristjan Rauda soome kunstniku Akseli Gallen-Kallelaga ja maletaja Paul Kerest jooksukuulsuse Paavo Nurmiga, kes muide pääses Soome viimaste rahamärkide kümnemargasele. Gallen-Kallela Soome rahamärkidel kujutatud pole, küll aga on tulnud tal neid joonistada.

Eilarti Soome silla seosed väljendavad kahtlemata tolle aja püüdlusi, rahvuslikku romantikat ja neis võib näha teatud soovmõtlemist. Kui vaadata nüüd kiretult rahal kujutatud persoone, tekivad teised seosed. Need seostuvad pigem Raimo Pullati uurimistööga, mis on mahutatud raamatusse „Lootuste linn Peterburi ja Eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917”. Nimelt on suur osa meie haritlaskonnast seotud hoopis maailmalinna Peterburiga, ja vägagi konkreetselt.

Kristjan Raud õppis Peterburi kunstide akadeemias. Von Baer veetis elu lõpuperioodi Peterburis akadeemikuna. Jakob Hurt oli enam kui 20 aastat Peterburi Jaani kiriku pastor, Peterburis tegi ta suure osa elutööst rahvaluule uurijana, Peterburis ta ka suri. Rudolf Tobias õppis, nii nagu paljud teisedki eesti heliloojad, Peterburi konservatooriumis ja oli Jaani kiriku organist. Koidula elas teise poole oma elust Kroonlinnas. Ja ka Jakobson veetis teatud aastad impeeriumi pealinnas.

Et rahamärkide tegelased pärinevad ärkamisajast, on nende seosed Peterburiga väga olulised. Need seosed on olulisemad kui seosed Soomega, kuid Eesti oma raha tegemise ajal ei olnud paslik seoseid impeeriumi pealinnaga rõhutada.

Rahatud rahamehed

Peterburi-õpingute aastad räägivad väga huvitaval moel rahatähtedele pandud kultuuritegelastest. Paljud heliloojad, kes tollal Peterburi konservatooriumis õppisid, kirjutavad oma mälestustes ainelisest puudustest, mida nad õpingute ajal kannatasid. Ka Kristjan Raua tudengipõli oli raske, ta pidi oma Peterburi-õpingute ajal teenima raha õpetajana. Selle vaesuse kõrval oli aga tohutu edasipüüdlikkus. Kui vaadelda kroonil kujutatud tegelasi, siis igaüks neist püüdis eesti rahvast vaimult suureks teha, nagu kutsus seda tegema Hurt.

Haritlastel ei olnud sugugi lihtne ennast hiljemgi maksma panna. Heaks näiteks on siin Rudolf Tobias, kes asus pärast Peterburi-perioodi elama Tartusse ja püüdis seal elatist teenida. „Joonase lähetamise” autor pidi töötama muusikaõpetajana. Aineline kitsikus ajas helilooja lõpuks võõrsile, elu viimase perioodi veetiski Tobias Saksamaal.

Carl Robert Jakobson pole raha peal kujutatud suurmeestest sugugi ainuke, kelle suhted rahaga olid sassis. Ärkamisaja suurkujude silme ees seisid ees-märgid, millel oli aateline sisu. Ka Jakobsoni Kurgja talu pidamine läks lahti mitte niivõrd edukaks talumeheks pürgimise kui põllupidamise kultuuri edendamise pärast. Paljud rahatähtedel kujutatud on teinud midagi esimese eestlasena, nad on midagi asutanud, arendanud. Näiteks kirjutas Lydia Koidula esimese eestikeelse näitemängu ja Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi asutajate hulgas.

Suurematest näguripäevadest pääsesid Paul Keres ja A. H. Tammsaare, kes oli sõjaeelse Eesti aja kõige paremini tasustatud kirjanik, kuigi rahamure kurtmist kostis ka kirjaniku peres. Aga neid ei saa enam ka ärkamisaja tegelasteks pidada. Sportlastest oleks selliseks olnud Georg Lurich, kelle kandidatuur olevat Kerese kõrval olnud raha-tähe jaoks kaalumisel.

Et tol, Eesti oma raha tegemise ajal ei olnud esikohal mammona ega korralik arvepidamine, vaid aateline suurus ja vaimne edasipüüdlikkus, räägivad ka mälestused tollest ajast.

„Koidulauliku ja naiste tähtsus üldse on kirjeldamatult suur, aga siiski olime Jaaniga rahul, et suurima väärtusega rahatähele sai soovitatud ärkamisaja suurtegelase Carl Robert Jakobsoni portree. Jakobson oli ühtaegu praktik ja teoreetik, mitmekülgne ja rahva seas väga populaarne tegija, eeskujuliku talu rajaja, isamaa-kõnede autor, ajalehe Sakala rajaja,” meenutas Jüri Kraft.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes.