Clintonite uus tulek USA tipp-poliitikasse
Ei ole just tavaline, et demokraatide kandidaat edestab rikkuselt vabariiklasi. Eriti üllatav on see Clintonite puhul, kelle rahaasjad on alati olnud natuke räbalad.
Hillary Clintonil on seni õnnestunud oma valimisfondi koguda 35 miljonit dollarit, tema lähim konkurent Barack Obama on kokku saanud 32 miljonit. Vabariiklaste leeris juhib pingerida New Yorgi linnapea Rudy Giuliani 16,6 miljoniga, teisel kohal on endine Massachusettsi osariigi kuberner Mitt Romney, kelle valimisfondis on 9,2 miljonit, kuid kes on juba pannud mängu 21 miljonit.
Peale rikkuse on Hillary Clinton seni ka populaarseim kandidaat, kuid valimiskarussell ei ole veel õieti käima läinud ja USA-s võib see teha vägagi üllatavaid pöördeid.
Kui Bill Clinton 1993. aastal USA presidendiks sai, jäid Clintonitel Washingtoni jõudes Arkansase osariiki maha parajad võlad. Valges Majaski ei suutnud presidendipalk katta kohtukulusid, mis tulenesid endiste äripartneritega protsessimisest ning Monica Lewinsky afäärist. Kui Clintonid kaheksa aastat hiljem Valgest Majast lahkusid, olid nad advokaatidele võlgu veel miljon dollarit.
Kuid siis pöörasid Clintonid uue lehekülje. Nad jäid kokku ja Hillary siirdus poliitikasse, tõustes ühes keerulisemas, New Yorgi osariigis senaatoriks. Bill Clinton pani aga käima rahaveski, nagu mitmed ekspresidendid enne teda.
Ta hakkas pidama kõnesid, mille keskmine honorar oli 200 000 dollarit ehk ligi pool presidendi aastapalka. Viie aastaga on ta sel moel teeninud 40 miljonit dollarit. Koos raamatuhonoraride, aktsiate ja muude sissetulekutega läheneb abielupaari isiklik vara 50 miljonile dollarile.
Hillary väljavaated
Nagu öeldud, on Hillary Clinton seni populaarseim demokraatide kandidaat, kes juhib lähima konkurendi Barack Obama ees umbes 18-protsendise edumaaga. Aga tema vastuoluline isik äratab ka väga palju vastuseisu ja küsimusi. Osa demokraate leiab, et Clintonite kokkujäämine pärast Lewinsky afääri näitab Hillary külma arvestust ning seda, et nende abielu on kui äritehing.
Hillary on küll olnud presidendi kõrval, kuid suurt iseseisvat juhtimiskogemust tal ei ole. Suur tervishoiureform, mille ta Bill Clintoni presidendiks oleku ajal ette võttis, läks 1990. aastate alguses igatahes suure käraga aia taha.
Paljud demokraadid ei andesta talle, et 2003. aastal toetas ta Iraagi sõja alustamist ega ole sellest otsusest lahti öelnud. Samal ajal on ta vägagi palju taganenud Bill Clintoni aetud vabakaubanduse põhimõtetest.
USA on praegu raskes seisus. Iraagi sõda on tunduvalt kahandanud USA mõjujõudu ja sõpru maailmas, juurde aga toonud ohtlikke vaenlasi.
Kõige selgema iseloomustuse andis sellele minu arvates USA kindrali Petraeuse ebakindel vastus USA kongressis, kus talt küsiti, kas Iraagi-strateegia on muutnud USA turvalisemaks. “Ma tõesti ei tea seda,“ vastas kindral.
Nagu ütleb üks paremaid USA välispoliitika tundjaid Zbigniew Brzezinski, on George W. Bush oma katastroofilise poliitikaga põhja lasknud kogu selle uue ja USA-le soodsa maailmakorra, mis tema isal oli õnnestunud üles ehitada ja mida Bill Clintoni välispoliitika ei suutnud eriti edasi arendada.
USA uus president peab olema nii kodu- kui ka välismaal sillaehitaja, kes suudaks ühendada valimistel kahte vastandlikku leeri lõhenenud rahva ning taastada usalduslikud suhted oma liitlaste ja sõpradega.
Kas Hillary Clinton, kes öeldakse olevat vaenlaste vastu pika vihaga, suudab seda rolli täita? Presidendiks saades on ta küll lubanud nimetada Bill Clintoni oma maailmasaadikuks. Raha on tal koos, aga kas ka usaldus?
