Danske Capital süüdistab OECD pensioniraportööre valetamises
Danske Capital AS-i tegevjuht Silja Saar kritiseerib OECD pensioniraportit, tuletades seejuures meelde Jossif Stalini kuulsat fraasi: "Suur vale, väike vale ja statistika". Saare hinnangul ei ole Eesti pensionifondide tootlus sugugi madalamate ega valitsemistasu kõrgemate seas.
Novembri esimesel poolel sai ajakirjanduse veergudelt lugeda OECD avaldatud pensioniraporti kokkuvõtet. Selles võrreldi riikide pensionisüsteeme ning positsioneeriti Eesti oma üheks kulukamaks ning viletsamat tootlust näidanud süsteemiks. Õnneks see tegelikult siiski nii pole. Et sellest aru saada, tuleb aga pisut enam süveneda nii raporti detailidesse kui ka Eesti süsteemi.
OECD raporti peamiseks puuduseks võib pidada püüet panna kokku äärmiselt erinevaid süsteeme. Näiteks jätab raport lõpuni selgitamata, millistel juhtudel vaadeldakse pensionisüsteemide võrdluses netotootlusi (kõik tasud maha arvestatud) või brutotootlusi (koos fondi arvelt võetavate tasudega). Et erinevalt paljudest teistest riikidest avaldatakse Eesti süsteemi kohta ainult netotootluste infot, siis on juba see piisav alus mõistmaks, et Eesti kohta avaldatud info on selles võrdluses ebavõrdsel positsioonil.
Sama kehtib ka tasude puhul. Eesti kohta avaldatud tasud ei väljenda üksnes fondide valitsemise, vaid kogu süsteemi kulusid (sh pensioniregistri pidamise teenust, järelevalvet, tagatissüsteemi jms). Vaatlusaluste riikide võrdluses on see pigem unikaalne kui tavapärane, asetades taas Eesti kehvemasse positsiooni.
Kui vaadelda näiteks Maailmapanga koostatud analoogset analüüsi pensionisüsteemide kulukuse kohta, võib tunnistada Eesti kulude tasemelt pigem keskmisel tasemel olevaks kui kalliks (Fees as a Share of Total Assets in Mandatory Funded Systems in ECA Countries, 2006 and 2011).
Liiatigi võtab viimati mainitud analüüs võrdlusesse varade mahtude poolest pisutki enam võrreldavaid riike, mida OECD raport paraku ei tee.
Tuues tootluste võrdluse seisukohalt juurde ajalise mastaabi ehk perioodi 2008–2012, mille kohta võrdlust läbi viiakse, leidub ka siin selgitus Eesti tagasihoidlikule positsioonile.
Teatavasti muutub fondi puhasväärtus ja seeläbi tema tootlus iga päev. 2008–2012 on vaid üks ajaline lõige fondide ajaloost – selline, mis hõlmab suurt finantskriisi ning tähistab seetõttu perioodi, mil kehvemat tootlust tegid suurema aktsiaosakaaluga fondid.
Ning sellega Eesti sisuliselt ka võrreldavatest riikidest erineb. Näiteks nimetatud perioodil viieaastast tootlust vaadeldes jõuti negatiivse tootluseni [1], kui aga sama võrdlust tehtaks viie aasta perioodile 19.11.2013 seisuga, oleks tulemuseks hoopis 5,5 protsenti.
Seega tuleb kokkuvõttes nentida, et ütlus "Väike vale, suur vale ja statistika" kipub paika pidama ka selles raportis. Seetõttu tasub enne lõplike järelduste tegemist alati püüda mõista selles kajastatud asjade sisu ning mitte minna kaasa üksnes pealiskaudsest vaatlusest tulenevate emotsioonidega.
Lisaks ei tohiks sellise kaaluga raport muidugi eksida numbrilises faktimaterjalis. Paraku on aga ka siin tähelepanekuid – nii leiab OECD Eesti pensionifondide perioodi tootluse olevat –1,8%, kuigi tegelikult on see –0,4%.
