Davosi manifest ehk millist kapitalismi meil ellu jäämiseks tarvis on?

 (19)
Maailma Majandusfoorumi asutaja Klaus Schwab.
Maailma Majandusfoorumi asutaja Klaus Schwab.Foto: Scanpix/ Xu Jinquan, imago/Xinhua

Millist kapitalismi me tahame? See on meie aja kõige olulisem küsimus. Maailma areng on jõudnud sellisesse seisu, et kui tahame, et meie majandussüsteem kestaks ka tulevaste põlvede jaoks, peame endalt küsida, kuidas me tahame edasi liikuda. Ning sellele küsimusele ka selgelt vastama, kinnitab Maailma Majandusfoorumi asutaja ning juht Klaus Schwab.

Schwab toob välja, et sellele küsimusele vastamisel on meil valida kolme mudeli vahel.

Esiteks aktsionäride kapitalism. Mudel, mida rakendavad suurem osa läänemaailma ettevõtteid ning mis sätestab, et ettevõtte esmane ülesanne on kasumi maksimeerimine.

Teine mudel on riigikapitalism, kus majanduse suuna näitamisel usaldatakse valitsust ning andtakse otsustusõigus neile. Selle mudeli osatähtsus on kasvanud paljudes arenevates riikides, näiteks Hiinas.

Aga nende kahe kõrval on olemas ka kolmas võimalus: kõikehõlmavam ning Schwabi sõnul ka ühiskonnale kõige kohkem pakkuvam: see on sidusrühmade või osanike kapitalism. Selles mudelis on eraettevõtted kui ühiskonna eestkostjad ning Schwabi kinnitusel vastab just see mudel kõige paremini tänastele sotsiaalsetele ning keskkonnaalastele väljakutsetele.

Praegu kõige levinum ning dominantne mudel- aktsionäride kapitalism- sai laiema leviku USAs 1970-ndatel aastatel ning laiendas oma mõju järgnevatel aastakümnetel üle maailma. Selle mudeli tõusul olid ka positiivsed mõjud: mudeli kõrgajal nautisid üle ilma sajad miljonid inimesed õitsengut, sest üha suuremaid kasumeid jahtivad ettevõtted avasid üha uusi turge ning lõid uusi töökohti.

Seotud lood:

Kuid Schwab märgib, et see ei ole kogu tõde. Aktsionäride kapitalismi eeskõnelejad, nende seas USA majandusteadlane, vabaturumajanduse veendunud pooldaja ning Nobeli preemia laureaat Milton Friedman, kelle teooriaid ka Eestis eeskujuks tuuakse, eirasid fakti, et börsil noteeritud ettevõtted ei ole ainult kasumit taga ajavad kehad, vaid ka sotsiaalsed organismid. Koos finantstööstuse poolse lühiajaliste tulemuste saavutamise survega eemaldus vaid kasumile keskendumine aktsionäride kapitalismi reaalamajandusest. Ja nii mõistavadki Schwabi sõnul paljud, et see mudel ei ole jätkusuutlik. Tema sõnul on aga küsimus selles, miks mõtteviis on alles nüüd muutuma hakanud?

Greta Thunbergi efekt

Üks tõenäoline põhjus on Schwabi sõnutsi nn Greta Thunbergi efekt. Noor Rootsi kliimaaktivist tuletas inimkonnale meelde, et praeguse majandussüsteemi külge klammerdumine tähendab järeltulevate põlvkondade reetmist ning neile jätkusuutmatu keskkonna pärandamist.

Teise, küll esimesega seotud põhjusena toob Schwab välja asjaolu, et milleniumlased ja Z-põlvkonna esindajad ei taha enam töötada nende ettevõtete heaks, neisse firmadesse investeerida ega ka osta nende ettevõtete tooteid, mis on keskendunud vaid aktsionäride väärtuse suurendamisele ega näe selle kõrval muid väärtusi ega laiemat pilti. Ning lõpuks on Schwabi sõnutsi ka ettevõtete juhid ning investorid hakanud mõistma, et nende pikaajaline edu on väga tihedalt seotud klientide, töötajate ning tarnijatega.

Tulemuseks ongi sidusrühmade kapitalism kiire populaarsuse kogumine.

Schwab meenutab, et tõi selle kontseptsiooni välja juba 1971. aastal ning ka Maailma Majandusfoorumi (WEF) lõi ta selleks, et aidata ettevõtetel ning poliitilistel liidritel seda mudelit rakendada. Kaks aastat hiljem allkirjastasid WEFi aastakoosolekul osalejad Davosi manifesti, mis kirjeldab ettevõtte põhimõttelist vastutust osanike ehk sidusrühmade ees.

Schwab tõdeb heameelega, et lõpuks ometi tulevad ka teised nn osanike laua taha. Ta toob näiteks Ameerika ühe mõjukaima ärilobistide grupi- US Business Roundtable'i (USA äri ümarlaua), mis teatas sel aastal, et toetab sidusrühmade kapitalismi. Üha suuremat kandepinda ning mõju saab ka nn mõjuinvesteerimine, kus ettevõtmistesse raha paigutamisel jälgitakse ka nende ettevõtmiste laiemat mõju, sest investorid soovivad üha rohkem siduda tulu teenimist keskkonnaalase ning sotsiaalse kasu tekitamisega.

Nii kinnitabki Schwab, et meil tuleb tagada, et just sidusrühmade kapitalism ehk erinevaid osapooli ühendav kapitalism saaks olema uus domineeriv mudel. Selleks avaldab WEF uue Davosi manifesti, mis sätestab, et ettevõtted peavad maksma õiglase osa maksudest, näitama korruptsiooni osas nulltolerantsi, järgima globaalsetes tarneahelates inimõigusi ning toetama konkurentsi- seda just platvormimajandusel.

Uued mõõdikud

Schwab toob välja, et sidusrühmade kapitalismi põhimõtete järgimisel on ettevõtetel tarvis uusi mõõdikuid. Uus, jagatud väärtuse loomise mõõdik peaks standardsete finantsmõõdikute täiendusena sisaldama keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ning juhtimisalaseid eesmärke.

Teise vajaliku rakendatava mõõdikuna toob Schwab välja juhtide tasustamise põhimõtted. Alates 1970-ndatest on juhtide tasud raketina taevasse tõusnud, peamiselt selleks, et siduda juhtkonna otsused aktsionäride huvidega. Uues sidusrühmade paradigmas peaksid juhtide tasud olema seotud hoopis pikaajalise jagatud väärtuste loomisega.

Ning lõpuks peavad suurfirmad mõistma, et just nemad ise on meie ühises tulevikuks peamised osanikud. Kõik ettevõtted peavad Schwabi sõnul rakendama oma põhikompetentse ning säilitama ettevõtliku meelelaadi. Kuid oma tegevuspiirkonna keskkonna parandamisel peavad nad tegema koostööd teiste osapooltega. Schwab toonitab, et just see viimane peaks olema ettevõtete kõige olulisem eesmärk.

Liidrite suurepärane võimalus

Schwab küsib, kas on üldse olemas mõni teine võimalus? Riigikapitalismi pooldajad kindlasti kinnitavad, et ka sellel mudelil on pikaajaline visioon. Aasias on just riigikapitalism viimasel ajal edu nautinud. Schwab aga kinnitab, et kuigi riigikapitalism võib olla mingil konkreetsel arengutasemel sobiv, peaks ka see lõpuks korruptsiooni ähvardavast võrgust vabanemiseks arenema millekski sidusrühmade mudeli sarnaseks.

Schwab kinnitab, et äriliidritel on usukumatu ja suurepärane võimalus. Andes sidusrühmade kapitalismile konkreetse tähenduse, saavad nad liikuda ühiskonna teenimiseks oma seaduslikest kohustustest kaugemale. Nad saavad tuua maailma ühiste eesmärkide saavutamisele lähemale, olgu selleks siis Pariisi kliimakokkulepe või ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärgid. Ja kui äriliidrid tahavad endast maailmale jälje jätta, ei ole neil Schwabi sõnul alternatiivi.