Der Spiegel: kümne aasta eest surnud Sergei Magnitski ei pruukinudki olla selline kangelane, nagu näidatakse

 (163)
Der Spiegel: kümne aasta eest surnud Sergei Magnitski ei pruukinudki olla selline kangelane, nagu näidatakse
Foto: Aleksandr Zemljanitšenko, AP

Saksa ajakiri Der Spiegel kirjutab Sergei Magnitskist, kellest on saanud vilepuhujate karmi tagakiusamise sümbol Venemaal. Kümme aastat pärast Magnitski surma viitavad aga ebakõlad tema loos Der Spiegeli sõnul sellele, et ta ei pruukinudki olla selline kangelane, nagu usutakse.

Sergei Leonidovitš Magnitski sündis 1972. aasta aprillis Odessas ja suri 2009. aasta novembris Moskvas. Kümme aastat hiljem on tema surma asjaolud eeluurimisvanglas endiselt ebaselged.

Magnitskiga juhtunu kohta on kaks versiooni. Tuntum versioon on see, et ta võitles üllalt korrumpeerunud süsteemi vastu ja mõrvati selle eest. Teine versioon on keerulisem ja selles ei ole kangelane keegi.

Esimesel versioonil on olnud geopoliitilisi tagajärgi. 2012. aastal võttis USA vastu Magnitski seaduse, millega kehtestati sanktsioonid Venemaa ametnikele, kes arvati olevat mänginud rolli Magnitski surmas. 2017. aastal võttis USA kongress vastu ülemaailmse Magnitski seaduse, mis võimaldas USA-l kehtestada Venemaale sanktsioone inimõiguste rikkumiste eest ülemaailmselt.

Seotud lood:

Nende seaduste vastuvõtmisele kaasaaitaja on olnud Magnitski endine ülemus Moskvas Bill Browder.

Praegu nimetab Browder end Venemaa presidendi Vladimir Putini vaenlaseks number üks. Oma Londoni kontorist juhib ta kampaaniat „õiglus Sergei Magnitskile”. Tema eesmärk on panna ka teisi riike Venemaale sanktsioone kehtestama. Seni on USA eeskuju järginud neli riiki.

Magnitski saaga teine versioon on aga vastuolulisem kui Browderi jutt ja seda on keerulisem kokku võtta. Õiguslikke dokumente on kümneid köiteid mitte ainult Moskvas, vaid ka Londonis ja New Yorgis. Nende dokumentide lugemise järel Der Spiegeli teatel kindlus hajub, eriti selge eraldusjoon hea ja kurja vahel. Vene võimude tegevus on kahtlane, aga seda on ka kõigi teiste, sealhulgas Browderi oma.

Der Spiegeli sõnul võis Browder kasutada üllast eemärki lääne valitsustega manipuleerimiseks.

Magnitski suri 2009. aasta 16. novembri õhtul Moskva Matrosskaja Tišina eeluurimisvangla kongis. Vangla arst oli diagnoosinud tal neli ja pool kuud varem pankrease põletiku, aga veidi enne seda, kui Magnitski oleks pidanud minema operatsioonile, viidi ta üle teise vanglasse, kus ei olnud võimalusi sellise meditsiinilise protseduuri läbiviimiseks. Põhjuseks öeldi, et Magnitski kong vajas remonti. Uurimiskomisjoni sõnul ei olnud aga remonditööd alanud ka peale Magnitski surma.

Komisjoni 20-leheküljeline raport kirjeldas üksikasjalikult Venemaa vanglasüsteemi sadistlikku ja julma iseloomu. Kuudel enne surma viidi Magnitskit pidevalt ühest kongist teise üle. Ema tõi talle ravimeid, mis jõudsid temani alles 18 päeva hiljem. Kongi akna ühel ruudul puudus klaas. Klosetipott ajas tihti üle. Ühel korral muutusid Magnitski kõhuvalud nii rängaks, et naaberkongis olnud mees hakkas ust taguma ja appi hüüdma. Magnitski arsti juurde viimiseks kulus viis tundi.

Viimasel elupäeval viidi Magnitski tagasi vanglasse, kus teda oleks pidanud opereeritama juba kuid varem. Seal tekkis sureval mehel paanika. Talle anti rahustit ja ta käed pandi raudu. Uurimiskomisjon märkis, et kasutati kumminuia. Magnitski jäeti ilma jälgimiseta kongi tunniks ja 18 minutiks. Komisjon kirjeldab halastamatut hoolimatust, aga siiski mitte ettekavatsetud mõrva.

Bowderi dramaatilisema loo järgi olid Magnitski vahistamine ja surm Vene võimude ettekavatsetud kättemaks korruptsioonivastasele aktivistile. Magniski sattus väidetavalt enneolematu ulatusega kuriteole, suurimale maksupettusele Venemaa ajaloos, mille panid toime korrumpeerunud miilitsad ja valitsusametnikud.

Pettuse rahasumma oli Browderi sõnul 208 miljonit eurot ning plaani taga olid kaks Moskva miilitsat Artjom Kuznetsov ja Pavel Karpov. Nad olid alustanud maksujuurdlust Browderi ettevõtte Hermitage Capital Management üle ja võtsid siis üle kolm riiulifirmat, mille olid asutanud Browderi inimesed. Need firmad anti üle vahendajatele, kes fabritseerisid tohutu kahjumi ja taotlesid 230 miljoni dollari tagastamist, mis Browderi ettevõte oli varem maksnud. Karpovi väitel on Browder valetaja.

Browderi väitel oli Magnitski Kuznetsovi ja Karpovi jälil. Browder väidab ka, et samad ametnikud korraldasid Magnitski vangistamise ja tapmise.

Der Spiegeli sõnul on aga vasturääkivusi ka dokumentides, mille Browderi oma inimesed on internetis avaldanud. Nende hulgas on fotod kahest ülekuulamisprotokollist, mis väidetavalt tõestavad, kuidas Magnitski teatas vapralt 230 miljoni dollari suurusest maksupettusest, kui oli selle avastanud. „Sergei korraldas kohtumise uurimiskomitees 5. juuniks 2008. (...) Ta istus toolil, esitas tõendid ja andis tunnistaja ütlused, nimetades selgelt Kuznetsovi ja Karpovit,” on Browder kirjutanud.

Protokoll ise räägib aga midagi muud. Magnitski mainib tõesti kahe miilitsa nime ligi 30 korda ja kirjeldab nende rolli. Aga ühelgi hetkel ei esita ta nende vastu isiklikult mingit konkreetset süüdistust. Teises protokollis, mis pärineb 7. oktoobrist, ei mainita Kuznetsovi ja Karpovit üldse. Esimene dokument näitab ka, et Magnitski ei andnud ütlusi täielikult vabast tahtest, vaid tunnistajana käimas olnud juurdluse raames. Magnitski tollane advokaat Dmitri Haritonov kinnitas Der Spiegelile, et tema klient kutsuti tunnistama.

Vene võimud sattusid Hermitage Capitali uurides mehele, kes aitas Browderil leida mudeleid maksude pealt kokkuhoidmiseks – see oli Magnitski. Browderi sõnul oli selline maksude pealt kokkuhoidmine tollal tavaline.

Kui aga Browder räägib lääne publikule Magnitski saatusest, paneb ta kõik kõlama nii, nagu oleks Hermitage Capitali uurima hakatud täiesti meelevaldselt. Browder väidab oma raamatus, et uurija Kuznetsov ilmus 2007. aastal välja eikuskilt. See on oluline, sest näib rõhutavat, et kohtuprotsess oli „poliitiliselt motiveeritud ja fabritseeritud” ning seda alustati ainsa eesmärgiga saada vajalikud dokumendid pikalt plaanitud 230 miljoni dollari pettuseks.

Kuznetsovi nimi ilmub aga kirjadesse Browderi ettevõttele juba 2006. aasta juunis. Siis nõuti, et ettevõte esitaks oma pangaandmed.

On veel üks ülekuulamisprotokoll, mida Browder ei ole internetis avaldanud. See on 2006. aasta oktoobrist, ajast ammu enne seda, kui Magnitski väidetavalt paljastas suure maksupettuse, mis Browderi sõnul viis ta võimude ebasoosingusse.

Selle protokolli järgi küsitlesid uurijad Magnitskit ühe kahtlase riiulifirma kohta, mis sõlmis töölepinguid puuetega inimestega. Magnitski ütles, et Browderi inimesed palusid tal olla ettevõtte tegevjuht reorganiseerimisperioodil. Teised dokumendid näitavad, et Magnitski oli ettevõtetes tegev juba 2002. aastal.

Mõned inimesed, keda Browder süüdistab, on hakanud vastu võitlema. Karpov esitas 2012. aastal Londonis Browderi vastu laimuhagi.

Kohtunik Simon otsustas, et Briti kohtutel ei ole jurisdiktsiooni selle asja üle otsustamiseks. Siiski nimetas ta oma kirjalikus otsuses Browderit „jutuvestjaks”, kes „ei olnud lähedalgi faktide esitamisele, mis, kui need oleksid kinnitust leidnud, oleksid laimu teravust õigustanud”.

Ainus probleem oli, et kohtuniku sõnad praktiliselt ei ole avalikkuse ette jõudnud. Briti meedia kirjutas hoopis Karpovi alandavast kaotusest kohtus. Osa jutust oli võetud Browderi kampaania pressiteadetest.

Teine kohtuprotsess New Yorgis puudutas rikka Vene poliitikute klanni, Katsõvi perekonna külmutatud varasid. USA kehtestas sanktsioonid, sest Browder oli kinnitanud, et pettusest saadud raha oli jõudnud Katsõvideni. Viimased palkasid enese kaitseks New Yorgi advokaadid.

Muidu jutukas Browder püüdis küsimusi vältida. 2015. aasta aprillis kohustati ta kohtusse ilmuma. Vande all ja vastamisi mitmete dokumentidega vastas Browder alandlikult. Advokaat Mark Cymrot pinnis Browderit kuus tundi. Cymrot küsis, kas Magnitski oli jurist.

Browder vastas, et Magnitski tegutses kohtus ja esindas teda.

Kas tal oli Venemaal omandatud mingi kraad?

„Ma ei ole sellest teadlik,” vastas Browder.

Kas ta käis juurakoolis?

„Ei.”

Kui palju kordi olete te öelnud, et hr Magnitski on jurist? 50? 100? 200?

„Ma ei tea.”

Kas te olete kunagi kellelegi öelnud, et ta ei käinud juurakoolis ja et tal ei olnud kraadi õigusteaduses?

„Ei.”

Der Spiegel külastas Browderit Londonis, kus viimane esitas koos oma Vene partnerite Ivan Tšerkassovi ja Vadim Kleineriga kümneid dokumente, mis pidid tema versiooni sündmuste käigu kohta kinnitama. Der Spiegeli väitel ei ole kõik neist vettpidavad.

Üks dokumentidest oli varem avaldamata e-kiri Magnitskilt. See kinnitas väidetavalt, et ta läks Vene võimude juurde oma vabal tahtel vilepuhujana. Samas teeb dokument ka selgeks, et Magnitskil käskis esile astuda Browderi heaks töötanud kõrgema taseme jurist. See jurist, venelane, tunnistas intervjuus Londonis, et Magnitski saadeti kohale riiulifirma tegevjuhi asemel, keda uurijad Moskvas olid tegelikult tahtnud küsitleda.

Browder ja tema meeskond näitasid ka USA ajakirjaniku intervjuud, kes oli rääkinud Magnitskiga veidi enne tema vahistamist. Kuznetsov ja Karpov lasid Magnitski vahistada kohe pärast selle artikli avaldamist. Miski selles artiklis ei selgita aga, miks Magnitski vahistati. Ta ei maini selles Kuznetsovi ega Karpovit. Artikli autor ütles Der Spiegelile, et ei suuda ette kujutada, mis selles artiklis võis viia Magnitski vahistamiseni.

Veel üks kummaline asi selle loo juures on see, et asjaosalised muudavad mõnikord oma öeldut täielikult ja hakkavad rääkima varem öeldule vastupidist juttu. Näiteks Moskva inimõiguslane Zoja Svetova oli üks uurimisraporti koostajatest. Ta on Kremli vastane ja kirjutab artikleid MBKH Newsile, mis on eksiilis elava oligarhi Mihhail Hodorkovski meediaprojekt. Svetova on Magnitski juhtumi kajastamisel aktiivselt osalenud ja kavatseb kirjutada ka raamatu.

Juulis ütles Svetova Der Spiegelile, et isegi kümme aastat pärast Magnitski surma ei pea ta suurt midagi teooriast, et Magnitski oli mõrvavandenõu ohver. Svetova sõnul oli tõenäolisem, et Magnitski läks arstide ja personaliga tülli, sest teda ei ravitud. „Nad peksid teda maharahustamiseks,” ütles Svetova, lisades, et peksmised iseenesest ei viita ettekavatsetud mõrvale. Selle kohta ei ole Svetova sõnul mingeid tõendeid. „Mis mõtet oleks ta mõrvamisel olnud?” küsis Svetova. Et ta ei räägiks enam 230 miljoni dollari pettusest? Selleks ajaks oli uudis selle kohta avaldatud igal pool.

„Nad tahtsid tunnistusi Browderi vastu. See oli motiiv. Ta oleks pidanud süüdistama Browderit maksudest kõrvalehoidmises. Magnitski oli pantvang. Tema ise ei pakkunud neile mingit huvi. Nad tahtsid Browderit,” ütles Svetova.

Svetova ütles, et kuigi Magnitski saatus oli kohutav, ei olnud see ebatüüpiline. Abi andmata jätmine ja väärkohtlemine on Vene vanglates tavalised.

Veidi enne Der Spiegeli artikli avaldamist muutis aga Svetova äkki oma juttu. Ta ütles, et nüüd on tal tunne, et Magnitski viidi tahtlikult Matrosskaja Tišina vanglasse, et ta tappa. Svetova ütles, et on pärast juulit uurinud uuesti kõiki dokumente ja nüüd on tal asjade kohta hoopis teine seisukoht.

Augustis tegi Euroopa Inimõiguste Kohus teatavaks oma otsuse Magnitski juhtumi kohta: Venemaa peab maksma Magnitski omastele 34 000 eurot, sest riik oleks pidanud kaitsma kinnipeetu elu ja tervist. Kuskil kohtuotsuses ei mainita mõrva. Kohtunikud puudutasid siiski väidet, et Magnitski vangistati kättemaksuks. Kohtunikud kirjutasid, et Magnitskit ei vahistatud põhjuseta ega olnud võimude tegevus pahatahtlik. Magnitski võeti uurimise alla 2004. aastal, ammu enne, kui ta esimest korda võimude poole pöördus, öeldakse kohtuotsuses. See ei takistanud Browderil nimetamast otsust suureks võiduks.