Digikamin ja vahetatava tallaga jalatsid – meie leidurite töö vili
“On leiutajad teinud palju ära, et kergemaks meil muutuks elu-järg,” laulis Ruja aastaid tagasi. Ka Eesti patendiametis registreeritud leiutisi võib suures osas iseloomustada sama laulureaga.
Näiteks Lembit Vainule ja Leonid Tedrele võiks küll autoga sõites mõelda. Kes ei teaks siis Norma turvavöösid?
Viimase 15 aastaga on Eesti patendiamet eestlastele välja andnud 37 patenti.
Tänavu poole aastaga on registreeritud üks patent: piimhappebakteri Lactobacillus fermentum ME-3, mille tüve avastajad on professorid Marika Mikelsaar ning Mihkel Zilmer koos kolleegidega Tartu ülikoolist.
Kui sageli on uued tooted vaid joonistena paberil, siis digikamina väljamõtleja Eero Kotli kinnitab, et tema kamin on olemas ka tegelikult. “Aga ta on kohmakas. Monstrum. Praegu on ta osaliselt laiali ka,” kirjeldab Kotli. Nii see mehe kinnitusel kindlasti ei jää ning tema idee ja tõsise soovi kohaselt võib digikaminast peagi saada laiatarbekaup, mille virtuaalse tule paistel kortermajade elanikud saavad end soojendada ja isegi suitsulõhna tunda. Just-just, sest digikamin koosneb lisaks personaalarvutile, kuvarile, CD/DVD-mängijale, valjuhääldile ja infrapunakiirgurile ka lõhnageneraatorist. Seega – ehkki leek võbeleb virtuaalselt ekraanil, annab kamin tõesti sooja ja lõhnab nagu päris.
Sobib korterisse
Just linnainimestes Kotli oma tulevasele tootele tarbijat näebki. “Pooltesse korteritesse pole või-malik kaminat ehitada, samas saab tuppa ürgelemendi, mis annab kõik tajud meeltele.”
Mõte leiutada digikamin plahvatas Wienerbergeri tellisetehase keraamikuharidusega turundusdirektori peas aasta tagasi. “Panin ideed kokku ja lõi pirni särama, et see võib olla asi, mis on murranguline!” sõnab ta. Tänavu oktoobris registreeris ta kamina patendiametis kasuliku mudelina, et saada leiutisele kaitse. Järgmise sammuna tuleb Kotli sõnul leiutis ka igati tööle saada. “Kui asi töötab, siis on ta midagi ka väärt,” muheleb Kotli. “Ka perpetuum mobile on paberile pandud…”
Leiutaja unistustes võiks digikamin järgmisel aastal juba jõuda tootmisse, ent enne tuleb virtuaalne kolle kokku panna, seda esitleda ja saada leiutisele rahvusvaheline kaitse. “Kõige rohkem võtab nuputamist lõh-napool,” tunnistab Kotli. “Praegu püüan suitsu kinni ja lasen rõhu all välja. Ka lõhnageneraatorid on olemas, aga need pole laialt levinud.” Lõhnast tähtsamaks peab mees kaminat energiaallikana – kui suurt ruumi saab sellega soojaks kütta jne.
Ka vahetatava talla ja pealsega jalatsi väljamõtleja, kunsti-akadeemia tudeng Kaspar Paas, kelle kui moekunstniku nimi pole sugugi tundmatu, ei demonstreeri oma leiutist pelgalt paberil. Luku abil vahetatava tallaga kingi on tal valmis meisterdatud koguni kolm paari, peale selle ka üks saapapaar. Kõiki neid saab omavahel kombineerida.
Enda sõnul ei uskunud noormees ise, et keegi pole juba enne teda millegi sellisega lagedale tulnud. Ent asja uurides selgus, et rebide ehk takjatega vahetatava tallaga jalatsi on meisterdanud üks jaapanlane. Kunagi olla sellist toodet nähtud ka Lätis.
“Euroopa piires otsisin, kus saaks toota – Itaalias saaks, aga algul selgus, et selleks on vaja “miljoonesid”. Eks vaatab, praegu on mul muud sihid,” räägib Paas. Ta täheldab, et tegelikult tahaks ta ikka tegelda traditsioonilise jalatsivalmistamisega – on ta ju ise meisterdanud üle viie-kümne paari jalanõusid. “Kuidas ikka millenigi jõutakse,” kostab ta vastuseks küsimusele: mis viis kingsepatööni? “Poes midagi vahvat silma ei torganud, siis hakkasin ise pusima.” Kingi kokku nokitsemas käib noormees ühes Järve töökojas.
Eesti leiutajate liidu juhi Edvard Nugise sõnul jäädakse sageli toppama, sest kui ikka ei õnnestu eraettevõtjale või tehnikaliidule, Tallinna tehnikakõrgkoolile või tehnikaülikoolile tõestada, et leiutisel võiks olla hea perspektiiv, siis paberist kaugemale ei jõua. See puudutab eelkõige tööstuse jms valdkonna leiutisi.
Nugis toob näiteks prügikotihoidiku, mis on registreeritud kasuliku mudelina ja mille prototüüpki on valminud. Lihtne traadist hoidik sobib tema sõnul hästi avalikel üritusel maasse torkamiseks – et ikka praht kotti visataks ja pärast ei ilmestaks maapinda sodihunnikud. Pärast pidu saab korraldaja hoidikud endaga ühes viia.
Aastate jooksul esitatakse 60–80 kasuliku mudeli taotlust, umbes viis loetakse tagasivõetuks.
Kasulik mudel
Tänavu registreeritud
kasulikke mudeleid:
Eero Kotli
•• digikamin
Lauri Liiv
•• kanalisatsioonikaevu kasutamine välireklaami eksponeerimiseks
Eva Tuuling
•• puitkilpidega kandekott
Tatjana Zainullin
•• valgussignalisaator loomadele ja inimestele pimedas ohutult liikumiseks
Henry Nuter-Tammin,
Malle Rüütel
•• nahahooldusvahend astelpajuõlist ja mesilasvahast
Allan Remlik
•• abivahend pudelist gaseeritud joogi valamiseks
Raul Vane
•• elektrooniline liiklusmärk, mille valgusdioodid hakkavad inimese või looma liikumise peale vilkuma
DGM Shipping AS
•• kalapasteet lõhe- või forellihakklihast
Kaspar Paas
•• vahetatava talla ja pealsega jalats
Allikas: patendiraamatukogu
Kommentaar
Edvin Nugis
Eesti leiutajate liidu juht
Tegelikult jäävad eestlaste leiutised enamasti seisma ega leia eriti laia kasutust. Kui midagi teeme, on vaja seda kas patendi või kasuliku mudelina kaitsta ning ehitada prototüüp selle kaubastamiseks.
Eesti viimase aja edukaim saavutus on olnud Valeri Aljase biofor ehk seade vigastuste ja allergia raviks. Tänavu sügisel võitis biofor Budapestis ülemaailmsel leiutajate võistlusel kuldmedali. Raviks tuleb positiivseid ja negatiivseid hapnikuioone eraldavat käsimasinat hoida haigest kohast ühe sentimeetri kaugusel. Ioonravi toimel paistetus alaneb ning allergia taandub. Aljas on leiutanud ka mikromooduli, mis leevendab mobiiltelefoni kiirgust.
Võib tuua palju näiteid headest Eesti asjadest, mis on välja mõeldud, ent millest pole siiamaani midagi kuulda.
Teenekas õhujõudude lendur ja konstruktor Viktor Loktajevski on leiutanud mootori, milles kütus põleb täielikult ära ja mis n-ö sööb kõike: vedelgaasi, vesinikku, tahket kütust. Oleme küsinud, millal kuuleme mootori häält. Ei tunta huvi. On öeldud, et see ei suuda konkureerida maailma juhtivate masinaehitajatega.
Kellelgi pole usku ka Rein Reinkorti leiutisse, mis võimaldab keevitada metalli graniidi külge. Siis ei saaks keegi enam Lurichit ära viia.
Martin Volli töö tulemusena on sündinud seade, millega saab võtta proove kui tahes sügavalt ookeanipõhjast.
Traagiliselt hukkunud Voldemar Oltseveli leiutis – elektrooniline plomm – pole isegi kasuliku mudelina registreeritud. Idee on ahvatlev: panna kaubakonteineritele seade, mis ühtlasi oleks plomm ja GPS. Kui on konteinerisse sisse murtud, annab seade signaali.
