EE: Ärinaine otsib õnne Idast
Ðanghais välja antud vihikute proovitiraazh on 24 000 eksemplari. Eestis teeks selline trükiarv igast raamatust paugupealt aasta bestselleri. Ent enam kui miljardi elanikuga Hiinas on see alles algus.
Sügisel alustab Hiina rahvustelevisioonis telekooli-laadne saade, kus inglise keelt hakatakse õpetama TEA originaalõpiku baasil.
"Tiraazhid ulatuvad sel juhul miljonitesse, sest need, kes õppima hakkavad, tahavad endale õpiku muretseda," ütleb Tomingas.
TEA kirjastus müüs hiinlastele kaheksa õpiku kirjastamisõiguse. See tähendab, et osa rahast saab kirjastus ettemaksuna kohe kätte ja edasine tulu sõltub läbimüügist.
Tulu välismaalt
"Tänavune välislepingute maht on 1,6 miljonit krooni. Järgmisel aastal kavatseme selle viiekordistada ja veel aasta hiljem kahekümnekordistada," ütleb kirjastaja.
"See tähendab, et tahate teenida 4-5 miljonit krooni kasumit aastas?"
"See on miinimumprogramm!"
Mullu oli TEA kirjastuse käive 11 miljonit krooni.
Tomingas räägib uutest raamatutest, lepingutest India ja Indoneesiaga, e-ärist ning ühinemiste lainest maailma kirjastustes.
Ta on maailma trendidega hästi kursis. Olukorras, kus Eesti turg on äraelamiseks liiga väike ja isegi Baltikumist ei piisa korraliku kasumi teenimiseks, püstitas naine eesmärgi ajada globaalset äri.
Nii uskumatu kui ka see pole, ta on oma sihti saavutamas.
Veel mullu sügisel, kui Tomingas rääkis oma kavadest Pärnu juhtimiskonverentsil, vaatas suur osa saalist talle arusaamatult vastu: "On ikka hull tädi!" Ärimehed ei uskunud, et üks õbluke Eesti naine võiks äri nii laialt ette võtta.
Turistina Hiinas
Hiinasse sattus Tomingas esimest korda mullu mais. Tavalise turistina.
Aga ühel ilusal päeval, kui reisikaaslased läksid Keelatud Linna ekskursioonile, jäi Tomingas hotelli lobibaari, tüse mapp kaenla all. Kohtus järjest kolme kohaliku kirjastuse esindajaga.
Kokkusaamised valmistas ette TEA kirjastuse hiinlannast töötaja Pei Hua Gong - endine ajakirjanik, kes pärast Taevase Rahu Väljaku demonstratsiooni verist mahasurumist 1989. aastal pidas targemaks kodumaalt lahkuda, õppis Soomes sotsioloogiat ja eestlasega abielludes Tallinna elama sattus.
Tema mees kuulis Kuku raadiost juhuslikult telefoniusutlust Tomingasega, kes viibis parasjagu Taiwani raamatumessil ja rääkis oma Hiina plaanidest. Proua Gong pakkus seepeale end TEA kirjastusse tööle.
Septembris käis Tomingas Pekingi raamatumessil juba koos Pei Huaga.
Aasias on isiklikud kontaktid väga olulised. Pei Hua oli Hiina äritegelastele "oma inimene", kellega oli lihtne ühist keelt leida.
Paari päevaga sõlmisid nad lepingud ühe Pekingi kirjastuse ning Shanghai Ülikooli kirjastustega kokku kaheksa raamatu väljaandmiseks.
"Jama jutt, et äri sissesöömine Aasia riikidesse võtab aastaid."
Tomingas sai aeglasest asjaajamisest üle lihtsa konkurentide teineteise vastu väljamängimise taktikaga - suutis oma raamatute vastu huvi äratada mitmes juhtivas kirjastuses üheaegselt ja viia nad niimoodi kiire otsustamiseni.
Hiinlane usaldab hiinlast
Oktoobris kohtus ta kolmanda Hiina kirjastusega Frankfurdi messil. Täiesti ootamatult selgus aga, et hiinlased eeldasid trehvamist oma kaasmaalase Pei Hua Gongiga ja et nad olid saatnud seetõttu Saksamaale seltskonna, kes ei osanud ühtegi Euroopa keelt.
Silva Tomingas mõistis öelda vaid "nihau", mis tähendab hiina keeles "tere", ja "shjee-shjee", mis tähendab "aitäh!".
Hiinlased naeratasid. Tomingas naeratas vastu. "Aga mõtlesin kohe, et seetõttu ei jää müümata ükski asi. Et selleks ma küll ei ole siin, et vaid mömm-mömm teha!"
Tominga päästis sidetehnika. Ta helistas Tallinna proua Gongile; rääkis, mida too peab ütlema; andis toru siis hiinlastele; nood omakorda kõnelesid Gongiga; andsid toru taas Tomingale; Gong tõlkis hiinlaste jutu, jne, jne.
Nüüd märtsi alguses tulid Hiinas välja esimesed neli inglise ärikeele õpikut, neli järgmist on lähikuudel ilmumas. Tominga plaanides on aga juba uued raamatud. "Hiina on pannud kohutavalt raha inglise keele õppesse. Nad tahavad 2008. aasta olümpiamänge korraldada ja on võtnud eesmärgiks, et iga keskkoolilõpetaja peab oskama inglise keelt!"
Tomingas võrdleb, et Hiina on nagu Venemaa - ühes otsas pannakse kõplaga kartuleid, teises osas sõidetakse kuule. Nii erinev on keeleoskamise tase ja nii erinevaid materjale läheb vaja.
Hiinasse saab müüa ka saksa keele ja hispaania keele õpikuid.
Aga riskid? Hiinlased ei kipu raha maksma, isegi kui kõik lepingud on sõlmitud ja pangagarantiid olemas.
TEA ekspordidirektor Olavi Valner ütleb: "Kui valid Hiinast paar suuremat partnerit, siis on ainult kaks võimalust: kas nad annavad su raamatu välja või mitte. Kui nad annavad raamatu välja, siis ei ole ka varianti, et sealt ei hakka raha tulema," kinnitab Valner.
Siht Indiasse
TEA ei piirdu ainult Hiinaga. Tomingas sai kokkuleppe globaalse Pearson Educationi kirjastuse Aasia osakonnaga. Lepingud näevad ette raamatute väljaandmist Indias, Indoneesias, Malaisias, Tais, Singapuris ja Filipiinidel.
Uutele turgudele peab välja murdma TEA kirjastuse "oma" hindu - Devyani Banerjee, kelle abikaasa töötab Tolaram-grupis. Proua Banerjee tuli TEAsse sooviga saada inglise keele õpetajaks, ent Tomingas pakkus talle tööd kirjastuses. "Practice Your Business English" on Indiasse juba müüdud.
Kui on vaja minna Indiasse või Hiinasse, ühendavad Banerjee ja Gong oma töö ja puhkuse. Külastavad vanemaid ja sugulasi ning kohtuvad ühtlasi äripartneritega.
Jaapaniga nii libedalt ei lähe. "Oleme kõik rauad tules hoidunud ja kasutanud ära kõik võimalused, kuid ei ole veel mingit tulemust saavutanud," ütleb Tomingas.
Auahnete Jaapani plaanidega ärimehi on Tokios käinud varemgi, enamik neist aga teist korda tagasi ei ole läinud. Eesti saatkonna külmutuskapp on praegugi veel pungil piimapulbrist, mille Eesti ärimehed sinna igaks juhuks jätsid. Vaid ekspeaminister Tiit Vähit võib Jaapanis näha Silmeti koostööpartneritega asju ajamas.
TEA kirjastus on oma raamatuid müünud ka Lätti, Leetu, Soome, Venemaale, Egiptusse, Ghanasse... Kirjastamisäri häda on aga pikaajalisus. Tavaliselt kulub lepingu sõlmimisest poolteist aastat, enne kui välismaalt hakkab läbimüügi pealt raha laekuma. Alles seejärel on näha, kas võetakse ka lisatellimusi, trükitakse raamatuid juurde.
Tõsine konkurent
Tomingas ütleb aga, et tema vastu tunneb huvi isegi Wall Street Journal. Et kuidas ta suudab suurte üleilmsete konkurentidega rinda pista.
"Oleme nagu halb unenägu Inglise ja Saksa kirjastustele. Enam ei öelda meile, et võtame teid tasuta messidele kaasa. Me tegutseme samamoodi nagu nemad: koostöös Briti Nõukogu ja Goethe Instituudiga. Püüame teha võimalikult moodsaid õpikuid."
Loomulikult ei hakka keegi eesti-inglise või eesti-saksa õpikut hiina või india keelde tõlkima. TEA kirjastusel on oma õpikutest olemas ka vaid inglis- või saksakeelsed versioonid. Väliskirjastajale pakutakse just neid variante, sest neid saavad nad tõlkimisel ise kasutada.
Neli esimest Hiinas trükitud ärikeeleõpikut koostasidki Svetlana Dubinko ja Ljudmila Kaledenkova Minski Ülikoolist. Seega müüakse Hiinas Eesti kirjastuse raamatut, mille autorid on valgevenelased. Globaalne äri, mis muud.
Taas Venemaale!
Hiina ja India vallutamise kõrval taastab TEA Kirjastus äri Venemaaga. Sel nädalal esitleb Silva Tomingas koos Vene suursaadiku Konstantin Provaloviga uut vene-eesti seletavat sõnaraamatut.
Sõnaraamat ilmub koostöös Vene kirjastusega Russkii Jazõk.
TEA Kirjastus ajas venelastega tihedalt äri enne rubla kukkumist 1998. aastal. Vahetult enne krahhi sulges firma oma Moskva-esinduse.
Pekka, Jukka ja põhjapõder Hiinas ei müü
"Õpik tuleb kohe algusest peale orienteerida välisturu jaoks," ütleb Tomingas välja oma edu saladuse.
TEA jätab õpikusse alati kohad, mida saab lokaliseerida: jutud oma maa ajaloost, kultuurist, rahast jne. Suured Lääne kirjastajad võtavad oma õpikuid kui tervikut, mida muuta ei tohi.
Hiinas lihtsalt ei ole võimalik hästi müüa õpikut, kus läbivateks tegelasteks on näiteks Pekka, Jukka ja põhjapõder. Tominga sõnul on TEA kõik oma õpikud läbi proovinud ka oma keeltekoolis.
Kõige popimat õpikut "Grammar is Easy" koostati siis, kui Tomingas ise inglise keelt õppis. Naine lasi raamatu paarkümmend korda ümber kirjutada, sest õpik näis talle liiga raske. Ta rakendab reeglit, et õpikut ei tohi kirjutada need, kellele õpetatav keel on emakeel. Sest nood autorid ei taba sageli, missugused raskused õppija ees seisavad, küll aga peab osa autorite-toimetajate kollektiivist iga õpiku juures olema emakeelsed tegijad (native speaker).
Tiina Joosu, Sulev Vedler
