EE FEATURE: Eesti leinab: kali läks kokale
Õigupoolest võiks see lugu kanda ka pealkirja "Täiskäik tagasi", sest Olari Taali pooleteise aasta tagusest plaanist laiutada Balti turul ning viia Ösel Tallinna börsile pole järel suurt midagi. Kontsern Ösel muutub taas Tartu-lähedaseks tavaliseks tehaseks.
Sel esmaspäeval müüs firma leedukatele Paljassaare kalapulgatehase. Eelmisel reedel läks jänkide kätte kaljatootmine. Kevadel müüdi ühele Lõuna-Eesti väikeettevõtjale marjakaubandusega tegelenud tütarettevõte. Moskva külje all asuvat ketshupitehast kontrollivad venelastest äripartnerid.
Taal ja käputäis tema lähimaid kaastöölisi ütlevad Öseliga sõlmitud töölepingud üles. Firma juhtimine kolib tagasi Tartu lähedal asuvasse endisesse loomalauta, kus juba aastaid toodetakse limpsi, kalja ja majoneesi.
Börsileminek on täna naljakoht. "Olgem ausad, nii väike ettevõte ei huvita börsil mitte kedagi," ütleb firma asutaja, Saaremaa mees Tullio Liblik. Talle kuulub 25 protsenti Öseli aktsiatest.
"Meil ei ole enam kontserni vaja. Saab ka väiksemate jõududega hakkama," lisab tema partner saarlane Toivo Alt, kellele samuti kuulub veerand firma aktsiatest. "Ja Olari Taalil oleks lihtsalt ebamugav Tartusse tööle käia."
* * *
See lugu võiks kanda ka pealkirja "Segane seis", sest Ösel valis endale päris riskantse tuleviku.
Taali nägemuses saaks Öselist Baltikumi parim mahlatootja. Mullu sügisel läks Tartu lähedal käiku 25 miljonit krooni maksnud uhiuus mahlaliin (veel kuus miljonit nõudsid mahla turunduskulud), mis toodab seitset Aura mahla. Järgmisel nädalal lisanduvad veel kaks sorti (ananass ja jõhvikas). Sügisel paisatakse müüki veidi odavama hinnaklassi mahlasari.
Aga kas Aura hakkab omanikele kunagi raha sisse tooma, ei tea keegi.
Väidetavalt müüdi kali maha suuresti seetõttu, et firma ei teeni mahla müügist nii palju, nagu loodeti. Mahlaliin töötab esialgu vaid kolmandiku võimsusega, sest Ösel ei suuda rohkem toodangut müüa. Palju räägitakse Läti ja Leedu turule minekust. Ent lõunanaabrite turule tungimine on justkui odaga tanki ründamine, sest sealne turg on kindlalt Cido ja Gutta pihus.
"Minul oleks käsi allkirja andes värisema hakanud," ütleb mahlaliini ostu kohta Öseli eelmine peadirektor Robert Jaani. "Ösel Foods valis kulukama tee. Metalli (seadmeid) on Eestis palju. Kui seadmed on töös kümme päeva kuus, siis on selge, et raha ei teenita."
Jaani meelest võinuks Ösel kõigepealt lasta toota mahla mõnes teises tehases (näiteks Paide Piimakombinaadis), ning soetada oma liini alles pärast kaubamärgi üles töötamist. Olnuks odavam. Kuid omanikud tahtsid teisiti.
Jaani pole muidugi mingi Öseli sõber: ta kuulis 1999. aastal oma lahtilaskmisest raadiost. "Väiksed" erimeelsused omanikega.
* * *
See lugu võiks kanda ka pealkirja "Pidu Öseli tänavas", sest firma juhtkond ja omanikud väljendavad pärast müüke rahulolu nagu Eesti vutifännid pärast Hollandile löödud väravat.
"Omanikud on kindlasti rikkamad kui kunagi varem," kinnitab Taal.
"Pakkumine oli niivõrd hea. Ei saanud jätta müümata," räägib ka Toivo Alt. "Kalatehase hind oli ka niivõrd hea."
Aga siiski: kas müüdi raskuste pärast?
Taal küsib vastu: "Kas sa müüd särgi maha, kui keegi pakub 10 000 krooni?" ja vastab ise: "Nagunii müüd!"
"See müük oli täiesti vabatahtlik. Mingit sundi väljastpoolt ei olnud," ütleb Liblik..
Ta on Taaliga rahul, sest Ösel oli mullu kasumis, omanikud said kolme peale kokku neli miljonit krooni dividende ning tänavuaastane saak tõotab tulla veelgi parem.
Aldi sõnul mahutatakse osa kalatehase ja kalja müügirahast Tartu tehasesse. "Mahlaliini liisingu maksame kinni!" Uuendamist vajavad ka kanalisatsioon ja elektrisüsteemid.
Taal tunnistab, et mahlaliini võimsus 6000 pakki tunnis käib Eestile üle jõu. Aga ta usub Läti ja Leedu turgu ning mahlajoomise kasvu. Mõne aastaga on eestlase keskmine mahlatarbimine kasvanud 3,7 liitrilt aastas 12 liitrini. Soomlane joob aga aastas 37 liitrit mahla ja sakslane koguni 51 liitrit.
Samasuguseid unistusi arendasid Eesti ärimehed siis, kui avastasid enda jaoks interneti. Üksikutel läksid unistused täide.
* * *
Eelnenud variantidest hoolimata panime loole pealkirjaks "Eesti leinab", sest Linnuse kalja müük mängis eestlaste rahvustunnetel samamoodi nagu Hansapanga müük kolm aastat tagasi.
Kali on nimelt üks väheseid Eesti tooteid, mis on löönud sassi suure rahvusvahelise ärihiiu plaanid. Kui Ösel Foods kalja kolm aastat tagasi turule tõi, sattus Coca-Cola päris suurde kimbatusse, sest tema karastusjookide müük hakkas koomale tõmbuma.
Kali tekitas eestlastes nostalgiat ning tõmbas neid nagu hiigelsuur magnet. "Maitsevalik oli huvitav protsess," meenutab Jaani. "Tuli saavutada sellise kalja maitse, nagu oli (nõukogude ajal) müügil neis kollastes püttides."
See oli Öseli suur õnnestumine - samasugune kobatamine nagu Henry Fordil, kes tahtis leiutada oma isale mootorratta, ent lõi vooluliini ja sai maailma esimeseks miljardäriks.
Ekspressi arvutuste kohaselt võinuks Ösel tookord küsida kalja eest ligi 50 miljonit krooni ehk 2-3 korda rohkem, kui täna saadakse.
Tollal ei mõelnud aga keegi kalja müügist, sest "iidsete aegade jook" oli Öseli päästerõngas. Taali sõnul andis kali 1999. aastal poole Ösel Foodsi müügitulust. Kaljata oleks firma kokku kukkunud, sest harjumuspärasel Vene turul valitses pärast rubla kukkumist segadus. Kui Taal tuli, lasi ta Vene suuna suisa kinni panna. Moskva ketshupitehasesse pandud paarkümmend miljonit krooni kanti kahjumisse.
* * *
"Oleme mõelnud, kas ei peaks hakkama kalja tootma, kuid kardame, et kalja edu on ajutine," pihtis Coca-Cola Balticu peadirektor, taanlane Jan-Ole Pedersen Ekspressile mullu märtsis.
Täna on hirm üle läinud: Coca võttis kalja rõõmuga.
Nostalgia kadumise kartust väljendavad aga Öseli inimesed: müüki peab kuidagi põhjendama. Nii Taal kui Öseli kommunikatsioonijuht, endine Äripäeva ajakirjanik Kristel Raesaar ütlevad, et nostalgia läheb üle; et kalja turuosa hoidmine ja kaubamärgi edasiarendamine läinuks liiga kalliks; et see käinuks Öselil üle jõu.
Ekspress lisab, et teise poole tõest moodustab asjaolu, et Ösel on ammu tõestanud end väga hea tootjana (kui kunagine shampinjoniprojekt ja ketshupiga kõrbemine välja arvata), kuid ta ei ole kunagi osanud oma toodangut müüa.
Ju sai Taal sellest aru, saatis turule müügisignaali ning Coca võttis tülika konkurendi rõõmuga üle. Rahvustunded ei koti äris mitte kedagi. Peaasi, et omanikud rahul on.
Sulev Vedler, Paavo Kangur
