EE: Hanschmidti jätkamine püsib jälle noateral
Kui peab, siis on juba ette teada, et see ei jää viimaseks väljamakseks. Pretsedent meelitab kohale Kolbakovi sõpru ja seltsilisi, kelle raudkappides peitub samalaadseid, keerulisi teid pidi hangitud nõudeid veel mitmesaja miljoni krooni eest.
Ühispank saaks valusa hoobi. Tema suuromanik SEB Rootsist peidab niigi silmi, sest Eestisse tehtud investeering ei ole loodetud kasu toonud. Ühispank töötas hoopis kolm aastat jutti kahjumiga. Sama trend ei tohi jätkuda!
SEBi kamandav Wallenbergide perekond saatis Eestisse sõnumi: kui Kolbakov võidab kohtuasja, on Ühispanga juhtkonnas aprilli algul oodata olulisi muudatusi. Sahistatud on koguni president Ain Hanschmidti (pildil) lahtilaskmisest.
Pank ladugu raha kohe letti!
Otsus võib mõjutada isegi pankade ühinemist Rootsis. SEB ja Swedbank vaevad, kas müüa Ühispank või Hansapank. Kaotuse korral Ühispank endale sõpru juurde ei leia.
Närveldavad ka Eesti Pank ja valitsus, sest kohtuasjal on seoseid nii ühe kui ka teisega.
Ja kui vihased Wallenbergid lasevad ringlema signaali, et Eesti on närune kant, kuhu investeerides võid langeda mingisse sovetiajal üles seatud kavalasse lõksu, võib esmaspäevane kohtuotsus mõjutada kogu Eesti majanduskliimat.
Ringkonnakohtu otsus kuulub täitmisele kohe. Ühispank saaks negatiivse lahenduse korral raha väljamaksmist veel venitada, kui kaebaks otsuse edasi. Ent riigikohtusse pääsemine sarnaneb lotomängule. Riigikohtu loakogu on äärmiselt isepäine organ.
Ühispangal jääb seega üle loota, et Kolbakovi firma nõue tunnistatakse alusetuks juba ringkonnakohtus.
Ärimehe kahe otsaga mäng
Sel lootusel on alust, kuna Kolbakov tahab saada oma miljoneid ühekorraga kahest kohast. Ühispanga kõrval ka VEB-fondist. Kumb siis on talle võlgu? Ja kas tema nõue on üldse õigustatud?
Nendele kahele küsimusele vastuse saamiseks peab ajas üheksa aastat tagasi minema.
Talvel 1992 käibis veel rubla, kuid kroon juba koitis. Just siis tegid venelased käigu, mis pidi uue raha mõne kuuga põhja laskma.
Nad külmutasid eestlaste pangaarved Välismajanduspangas (Vneshekonombank, VEB). See tähendas makseraskusi UBB-le ja Põhja-Eesti Aktsiapangale, mis olid tollal Eesti kolme suurema panga seas.
Isegi Eesti Panga kulla- ja valuutavarudest ei jätkunud Moskvasse kinni jäänud raha hüvitamiseks. Eesti pangasüsteem pidi venelaste rehkenduste kohaselt kokku varisema ja kroon koos temaga.
Juhtus aga vastupidine lugu.
Riigikogu asendab raha sertifikaatidega
Mõned hakkajad juristid mõtlesid välja skeemi, mis päästis krooni ja mõlemad plindrisse sattunud pangad. Valmis kirjutati Riigikogu otsuse eelnõu, millega Moskvasse kinni jäänud raha koondati spetsiaalsesse VEB-fondi ja tõsteti pangasüsteemist välja.
Kui pangandus satuks sama suurde hätta praegu, oleks tulemus ilmselt sama - kliendid jäävad rahast ilma ning riik võtab vastu erakorralisi otsuseid. Ent see, kuidas otsuseid vormistatakse ja mis neile järgneb, oleks arvatavasti erinev.
Tänapäeval oleks ju sensatsioonide sensatsioon, kui riigikogu kuulutaks, et Eesti pangakliendid jäävad oma rahast ilma ja saavad vastu vaid mingi arusaamatu fondi sertifikaate.
Ent talvel 1993 hääletas riigikogus otsuse vastu vaid kaks saadikut. Neist üks, Kalev Kukk, kuulub praegu Eesti Panga nõukogusse.
Riigikogu võttis VEB-fondi otsuse vastu. Kroon jäi püsima. UBB ja Põhja-Eesti Aktsiapank hingitsesid samuti.
Tüliõun: NSV Liidu välisvõlg
Kõik muidugi ei leppinud jõuetult käed rüpes istumisega. Ärimees Aleksandr Rubis palkas tippadvokaadi Leon Glikmani oma huve esindama ja nõudis Eesti Pangalt VEB-fondi käimapanekut. Tooge Moskvasse jäänud raha tagasi! Peagi ühines nendega Vambola Kolbakov.
Kuid Eesti Pank saatis ärimehed pikalt.
Paraku tegid venelased sedasama Eesti Pangaga. Venelased tunnistasid partnerina vaid Eesti valitsust. Valitsustevahelistel läbirääkimistel esitasid aga üha uusi nõudmisi.
Ütlesid, et raha külmutati hüvitamaks Eesti osa NSV Liidu välisvõlas. Väitsid, et Eesti peab raha juurde maksma, kuna mitukümmend siinset ettevõtet ja asutust said Välismajanduspangast laenu ning pole laene tagasi maksnud.
Eesti pool pakkus vastu null-varianti: me ei nõua teilt midagi ja teie ei nõua meilt midagi. See tähendas, Eesti ei osale nõukogude välisvõla kinnimaksmisel ja vastutasuks ei pretendeeri mitte mingile osale NSV Liidu välismaal asunud varast.
Kolm aastat kestnud kõnelused lõppesid nulliga.
Kas võlgu on fond või pank?
Nüüd alustas Kolbakov uut rünnakut. Nähes, et VEB-fondist raha kätte ei saa, võttis ta kasutusele teise loogika - suruda panka, kuhu raha kinni jäi. Erinevalt fondist on pangal kindlasti raha.
Firma, kellelt Kolbakov nõude ostis, oli UBB klient. Järelikult peab raha maksma UBB. Kuna too oli liitumiste tagajärjel sulandunud Ühispanga sisse, siis pöördus Kolbakov Ühispanga poole. Asi jõudis kiiresti kohtusse. Protsess käib neljandat aastat.
Ühispank kaitseb end väitega, et ärimehel ei ole mingit õigust temalt raha saada. Kui Kolbakov võttis vastu VEB-fondi sertifikaadid, siis tegelegu ta tolle fondiga edasi ja jätku pank rahule!
Nii et Kolbakov peaks kiruma lugupeetud rahvasaadikuid Arnold Rüütlist Enn Tartoni. Just riigikogu moodustas VEB-fondi ja asendas dollarid sertifikaatidega, mis maksavad tühiseid sente.
Linnakohus arvas teisiti. Andis võidu Kolbakovile.
Kohtuprotsesside käigus on jäänud tähelepanuta aga oluline tõik, mis puudutab Kolbakovi nõude päritolu. Ärimehe nõue tekkis alles pärast arvete külmutamist. Raha keerutati Eesti ja Läti firmade külmutatud arvete vahel. Külmutatud raha liigutamine oli aga keelatud. Seega peaks Välismajanduspank vea parandama ja tegema tagasikande.
Samasugune eksitus juhtus 4,6 miljoni Inglise naelaga, mille Moskva pärast Eesti Panga pikka mangumist ühte Ukraina panka tagasi kandis.
Kui venelased nüüd taas vea parandaksid, ei peaks Kolbakov asju ajama mitte Ühispanga ja VEB-fondiga, vaid otse Moskva ning Riiaga. See oleks hoopis teine lugu.
Kas kohus teeb õnnelikuks Hanschmidti või Kolbakovi, selgub juba nelja päeva pärast.
Force majeure
Juurakeeles tähendab force majeure vääramatut jõudu, mis muudab lepingute täitmise võimatuks.
Ühispank saab öelda, et tema pole süüdi, kuna kõnealune jama pärineb UBBst ja Põhja-Eesti Aktsiapangast (PEAP), mille varad mitme tehingu kaudu Ühispanga kätte sattusid.
PEAP saab öelda, et tema pole süüdi, kuna moodustati juunis 1992, mil raha oli juba kinni jäänud. PEAP oli Eesti Panga endine välisoperatsioonidevalitsus.
UBB saab öelda, et pole süüdi, kuna algul külmutasid venelased raha ja hiljem võttis Riigikogu võimaluse Moskvast raha tagasi nõuda.
Riigikogu liikmed saavad öelda, et pole süüdi, kuna VEB-fondi moodustamine käis Eesti Panga ettemaalitud krahhipiltide mõju all.
Eesti Pank saab öelda, et kaitses Eesti rahasüsteemi ja et kõik hädad algasid Venemaalt.
Vneshekonombank saab öelda, et pole süüdi, kuna täitis Vene Föderatsiooni ülemnõukogu otsust.
Vene Ülemnõukogu saab öelda, et pole süüdi, kuna kaitses venelaste huve seoses NSV Liidu välisvõlaga. Pealegi on Venemaa suurriik, kes teeb, mida tahab.
Ongi force majeure.
Sulev Vedler
