EE: Miks seltsimees Ivan Smolnikov vihastas?

 (3)

Nurgatagust napsutehast, milles valmib Eesti oma Sovetskoje Ðampanskoje, juhib skandaalse taustaga ärimees Ivan Smolnikov.

Alguses on kõik ok. Ivan Smolnikov (57) näitab mulle oma firma Serelm tootenäidiste kambris vahuveine. "Näete, meie Laroshell sai hiljutisel Berliini konkursil esikoha, Sovetskoje oli kolmas," ütleb ta pidulikult (mis konkurss see oli, me ei täpsusta).

Riia poolmagus Sovetskoje SHampanskoje, mida kõik poed Eestis täis on, sai selsamal näitusel palju lahjemad punktid, teab firmajuht. "Sest see on jama, aga meie shampused on tehtud Prantsuse tehnoloogia järgi."

Pahaaimamatu küsimus, kas on raske saada luba Sovetskoje tootmiseks, ajab ta aga millegipärast raevu. Äsjasest pidulikkusest pole jälgegi.

"Te tahate teada, kuidas mina sain Minski veinitehasest loa valmistada siin Sovetskojet?" pärib vidukil silmil vihast punaseks tõmbunud näoga Smolnikov, justkui ei usuks ikka veel, et keegi seda iial küsida võiks.

"Te tahate teada, kuidas ma läksin Minski tehasesse, rääkisin seal direktoriga... ma ei mõista, miks teil seda kõike on vaja teada? Niisama? No ma ei ütle, tehke ise Sovetskojet ja uurige välja," räuskab mees edasi, end iga öeldud lausega üha vihasemaks kruttides. Olukord firma näidistetoas on nõme. Aga firmaomanik Smolnikov ei lõpeta. Ta tänitab veel pikalt, pöördub korra kaastöötaja poole. "Näed, siin on härra ajakirjanik, kes tahab väga teada, kuidas me ikka saime Sovetskoje tootmiseks loa. Uskumatu," ironiseerib ta. Piinlik lugu.

Kirju minevik

Sm Smolnikov on mees, kes Eesti meedias mõnusalt mõneaastaste vahedega ikka ja jälle üles kerkib. Ta on Afganistanis teeninud erumajor. Elab moodsas häärberis Puki teel. Nooblis rajoonis, kus pesitsevad veel mitmed mõjukad vene päritolu ärimehed.

Oli metalliärimees. 1990. aastate alguses seostati tema firmat ASi Koneston hämara relvakaubandusega.

Konestoni, tegelikult kogu Smolnikovi äriimpeeriumi peakorter asus aadressil Toompuiestee 3 ehk majas, kus praegu töötab Kaitsepolitsei. Märkimisväärne on, et peaminister Mart Laar kippus arusaamatul põhjusel oma esimesel valitsemisperioodil seda maja vägisi Konestonile andma. Pikaks ajaks ja poolmuidu.

1996. aastal oli Eesti-Läti piiril kummaline juhtum. Eesti piiri ületas auto, mille koormaks 13 tonni Itaalia päritoluga veine, Läti piirist see masin üle ei läinud. Seda Itaaliast Ukrainasse kulgema pidanud transiidivedu vahendanud firma Kravond juht Ivan Smolnikov selgitas toona, et veinikoormaga auto purunes kahe piiri vahele jääval nn eikellegimaal, koorem laoti ümber ning veinilastiga ületas Läti piiri hoopis teine veok. Mingit pettust polnud.

Tollitöötajad arvasid aga, et see vein toodi Eestisse tagasi ning kogu operatsioon võeti ette varjamaks maksupettust.

Äripäev aga kirjutas hiljuti, et keegi Ivan Smolnikov käib kohut kodakondsus- ja migratsiooniametiga. Ametkonna andmeil esitas mees Eesti passi saamiseks valeandmed.

Villimisliin ja tuumareaktor

Niisiis olen firmas Serelm. Filtri teel, idamaiste roogade restorani Kim (mis kuulub ka Ivan Smolnikovile) taga asuval krundil, viimases majas. Selles kohas on esmapilgul raske miskit tootmist, eriti veinide tootmist aimata. Aga seal see on.

"Tehnoloogia ja toore on Prantsusmaalt, retsept Valgevenest," kirjeldab Smolnikov kohaliku Sovetskoje ja teiste vahuveinide valmimist. Ta on nüüd rahunenud ja teeb oma valdustes väikese ekskursi.

Metallist mahutid, milles käärib vein, filtrid, torud, villimisliin ja pakkimisruum - kõik vajalik tootmiseks on tõesti olemas. "Prantsuse tehnoloogia ja kvaliteet," korrutab firmajuht veel, jätab siis hüvasti ning lahkub. Valges Lexuses. Küsida ei saa temalt midagi. Fotograafi saadab ta pikalt. "Ma ei armasta fotograafe," hõikab ta üle õla.

Ekskursiooni jätkab tehnikadirektor, endine Dvigateli töötaja Boris Leenson. "Kogu elu olen teinud tuumareaktoreid," mainib ta muheledes.

Endine Dvigateli mees ongi see, kes selle alkoholiliini kokku pani ja käima lükkas.

Oma napsutehase pani Smolnikov Filtri teele püsti 1998. aastal. Nagu selgub tehnikadirektori jutust, müüb firma kuus umbes 10 000 - 12 000 pudelit. Jõulude ja aastavahetuse paiku kerkib müügiarv saja tuhandeni.

Kui shampusepartii on valmis, seadistatakse liin ümber ning sealsamas villitakse Prantsuse viina, mis siin saab nimeks Korona Rossii. Omaette artikkel on suurtesse mitmeliitristesse plastnõudesse villitud Serelmi magusad punaveinid. Etiketil on tavaliselt armastav paar.

Miks Smolnikov ikkagi vihastas, kui temalt Sovetskoje SHampanskoje valmistamisloa saamise kohta küsisin?

"Meile on teada, et on veel firmasid, kes plaanivad tuntud vahuveini valmistamist. Ehk nägi ta teis konkurendi saadikut ja see ärritaski," avaldab tehnikadirektor tagasihoidlikult arvamust.

12 firmat ja kümme riiki

Riikliku alkoholiregistri andmeil on Eestis kokku 12 firmat, mis toovad maale või valmistavad siin kohapeal Sovetskoje shampust. Tähelepanuväärne on, et lisaks endiste liiduvabariikide napsutehastele tuuakse maale Sovetskojet, mis on valmistatud Hispaanias, Itaalias, Bulgaarias, Ungaris ja ka Saksamaal.

Keskmiselt juuakse Eestis suvekuudel umbes 150 000 pudelit odavat vahuveini. Aastavahetuse paiku kasvavad need arvud vahel kuni kümnekordseks.

Mis maksavad detailid?

Üks vahuveinipudeli kork koos võruga maksab ca 1,5 krooni, esi-, taga- ja kaelasilt ning foolium pudeli kaelal on ühtekokku paarikroonine lugu. Tugevdatud seintega vahuveinipudeli hind on umbes 1,5. Aktsiisi tuleb 0,7-liitrise pudeli pealt maksta 8,50 krooni.

Oma hind on tööjõul, seadmetel ning joogi toormel ja veel. Loomulikult tuleb tasuda energia eest ning midagi võtab vahelt ka kauplus, kus ðampus letil on.

Raul Ranne