EE: Pettused kalliskividega


Arvatavasti pole eriti haruldane juhus, et kui inimene satub teisele poole maakera ja näeb tundmatuid tsivilisatsioone, siis tuleb tal tahtmine üürida konteiner.

Konteiner selleks, et see haruldasi asju täis toppida ja koju Euroopasse saata. Sobilikku kraami ikka siin-seal leidub - mööbel, riided, antikvariaadikaubad, toiduained. Ometigi on läbi aegade olnud kõige ahvatlevam ikkagi äri vääriskivide ja ehetega. Tais ja Birmas asuvad maailma suurimad rubiinileiukohad, mis millegipärast tekitab enamiku turistide seas arvamuse, et siit saab.

##Samal ajal liigub taide seas ringi igasugu petiseid, kes kasutavad osavalt ära peamiselt välismaalaste, farang'ide lihtsameelsust ning müüvad neile soodsa hinnaga hoopis tööstuslikult toodetud võltsinguid naturaalsete esemete pähe.

Võltskivid ja "head inimesed"

Nägin ise kaht hollandlast ja üht sakslast, kes juhuslikult kohtasid tänaval lahket inimest, kes ütles, et täna saab raha maksmata vaadata Õnneliku Buddha kuju. Tegelikult võib seda teha iga päev. Seal kohtasid nad juhuslikult teist lahket ja abistavat inimest, kes teadis rääkida, et kusagil juveelipoes toimub ainult sellel nädalal "valitsuse müük". Sellist üritust pole olemas, aga selleks ajaks peab farang olema juba piisavalt ahneks aetud, ning selleks on aasialastel alati nutti jätkunud.

Kaupluses on vähe ostjaid, aga seal leidub üks naisterahvas, kes väga armastab näiteks Hollandit ja hollandlasi ning on seal riigis käinud vähemalt kümme korda. Ja ikka ainult sellepärast, et sinna kalliskive müüa. Ta teab isegi poode, kuhu neid saab edasi müüa, ja kuna vahepeal on tekkinud tema ja turisti vahel ka isiklik sümpaatia, pakub ta erandkorras turistile potentsiaalsete ostjate aadresse. Hinnavahe võtab pea pööritama. Amazing Thailand!

Petusüsteem töötab nagu õlitatult

Järgneb luksuslik õhtusöök juveelipoe "omanikuga". Tehingu maht on tavaliselt kahe tuhande USA dollari ringis. Seejuures mõned inimesed laenavad selle raha, kasutades krediitkaarte, sest raha tagasisaamine ei tundu küll mingi probleem.

Müüja eelistab sularaha ja teeb ettepaneku saata kalliskivid tähitud lennupostiga turisti kodumaale, mõne lähedase sugulase nimele. See on oluline nipp, sest sellisel juhul ei saa ostja enam järgmisel hommikul ümber mõelda ja saadetist Bangkoki lennujaamas maha võtta. See pole ju turistile endale adresseeritud! Mõnikord on järgmisel päeval terve pood kadunud, nagu poleks seda kunagi seal olnudki.

Minu tuttavatel hollandlastel siiski õnnestus saadetis viimasel minutil peatada, aga nende lootused raha tagasi saada ja võltsvääriskividest vabaneda on kehvakesed. Alanud on kohtuprotsess, mis võtab aega aasta ja sunnib neid uuesti Taisse tagasi minema. Neil tuleb maksta ka Tai advokaadile, sest kellelgi teisel pole Tai kohtus lubatud turistide huvisid kaitsta. Vähemalt on mu tuttavad noored inimesed, kellel on aega ja tahtmist oma rumalus kuidagi ära seedida.

Turismipolitsei ei aita

Ometi on turismipolitsei ukse taga pidevalt järjekorrad haneksvõetud välismaalastest. Mis paneb lääne inimesi mõtlema, miks ometi Tai valitsus midagi ette ei võta. Aga Aasia on Aasia ja seal on paljud asjad teisiti. Aasialased nimelt ei arva, et tegu oleks kuigivõrd pettusega. Pigem on see lihtsalt ühe jaoks hea ja teise jaoks halb äri. Igaüks vastutab enda ja oma tegude eest ise, seda ei tee valitsus ega issand jumal taevas. Samas on nad väga nutikad inimestetundjad, kes leiavad kiirelt üles igaühe nõrga koha. Ja see teeb turvalistest heaoluühiskondadest saabujad neile kergeks saagiks. Näiteks vaidlemine taidega ei anna mitte mingeid tulemusi - proovige sellisel juhul parem kas või kaastunnet äratada.

Tavaliselt kulub vähemalt kolm nädalat, enne kui turistil tekib mingi arusaam süsteemi toimimisest riigis, mida ta külastab. "Kaua te olete siin olnud?" on tailaste küsimus, mis näib esmapilgul tavaline, ent on ometi konksuga.

Minu nõuanne: isegi kui olete selles riigis olnud kas või paar tundi, öelge alati, et kolm nädalat. See töötab nagu kaitsevärv dþunglis.

Peeter Riba