Viru tänav. Toompeal on veel Mart Siimanni valitsus. Kunagine biitlite turvamees Graham Percy tõi ärimees Ed Burkhardti teede- ja sideminister Raivo Vare kabinetti. Teema oli raudtee erastamine.

Minister Varele hakkas raudtee erastamine nii meeldima, et ta oli valmis minema konflikti peaminister Mart Siimanniga. "Ära tee seda, lahku ministri kohalt puhta mehena," hoiatas Varet tema PR-nõunik Tommy Biene. Nõunikul oli informatsiooni, et Toompea ei maga ning Siimann on valmis vahendeid valimata Varet peatama.

Samad sõnad ütles Biene ka järgmisele teede- ja sideministrile - Toivo Jürgensonile. Kuid PR-nõunik kuulub väljavahetatavate inimeste hulka.

Sarneti ja Vare vastasseis

Erastamisjuhile Väino Sarnetile ei meeldinud 1998. aastal enam minister Raivo Vare nägu, ja vastupidi. Viimane oli saamas suurerastaja konkurendiks riigivara müümisel. Vare oli ühe - Telekomi tehinguga toonud riigile peaaegu kaks korda nii palju raha sisse kui Sarnet aastate pikkuse punnitamisega.

Sarnet tahtis hoida erastamist oma mõjuväljas ja see ka õnnestus.

Graham Percy ja Ed Burkhardt lähenesid Sarnetile ja Isamaa pundile. Ja nii edukalt, et minister Toivo Jürgensoni nõunik Andrus Villem nimetas Graham Percy Isamaa suhtekorraldajaks. Aga Graham Percy maaletoooja David Roche andis Inglismaal möödapurjetavale Lennuki meeskonnale lõunasöögi. Lennuki meeskonna seas olid ju ka vaprad Isamaa madrused Tiit Pruuli ja Kaido Kama.

Teise lõuna tegi Lennuki meeskonnale välja British Aerospace, kellele Graham Percy kaudu üritati pakkuda piirivalve radari tellimust. Normaalne lobby-töö. Hiljem sai tehingu endale ameeriklaste Lockheed Martin.

Sarnet ise on raudtee erastajaid nimetanud massiivseks huvigrupiks - osa sellest oli koondunud Baltic Rail Service'isse, kuhu kuulusid pankur Guido Sammelselg, transiidiärimees Aadu Luukas, Ed Burkhardt, Jüri Käo.

Graham Percy ja Eesti endine suursaadik Londonis Riivo Sinijärv olid asja juures suhtekorraldajatena. Percyl on eriline oskus ajada hulk Briti ärimehi märjaks ja meelitada nad Eestisse muinasjutuliste vene transiidi rikkuste juurde. Teiste seas tõi ta maale ka Gibbi ja Jarvise.

Sinijärve kondiprooviks sai suure tõenäosusega tulevase peaministri Mart Laari kutsumine Luukase majja kunagi 90ndate lõpus.

Ühesõnaga, käis hoogne sebimine. Inimesed kohtusid, arutasid, punusid võrke. Ed Burkhardt ei kohtunud mitte ainult Mart Laariga. Ta enda sõnul oli esimesi kohtumisi Eestis hoopis Edgar Savisaarega, teise võimaliku peaministriga.

Minister Jürgensoni aktiveerumine

1999 suvel on Isamaa olnud võimul paar kuud. Erastamisagentuuri juurde moodustatakse raudtee erastamise nõustaja valimise komisjon. Seal on juba kõik Burkhardti mehed kohal, kui tagantjärgi liituvad komisjoniga minister Toivo Jürgenson, kes on sel hetkel veel tõsine konkurent Isamaa liidri kohale, ja Ardo Ojasalu.

Jürgenson osutus väga aktiivseks huviliseks. Kevadel 2000 teatas ta ajakirjandusele, et ta sooviks Eesti Raudtee potentsiaalsete erastajate ringi tõmmata mõne suure ameeriklase.

Ed Burkhardt oli küll ameeriklane, aga ka oma hiilgepäevil juhtis ta firmat, mis oli kümme korda väiksem tõelistest tegijatest, nagu näiteks CSX või Union Pacific. Tõeliselt suur oli Burkhardt Suurbritannias, kus ta juhtis English, Welsh and Scotitish Railwayd (EWS).

Väga suurte ameeriklaste maaletoomisega hakkavadki tegelema endised Valge Maja praktikandid Tony Massei, kes hiljem muutus tagaotsitavaks kurjategijaks Antonio Angottiks, ja John Orrisson.

Orrison isegi parodeerib Ed'i. Kui Edi firma nimi on Rail World, siis Orrison investeerib läbi World Raili. Kaks ameeriklast võistlevad omavahel, kumb vastab enam Eesti poliitiku ettekujutusele heast ameeriklasest.

Orrison räägib nii ilusti NATOst, et Eesti poliitikud armuvad temasse. Suhe jääb aga lühiajaliseks.

CSX tuli tõesti suvel 2000 Tallinna, et uurida ostmisvõimalusi, kuid Ameerika hiid loobus.

"John Orrison on suurepärane müügimees. Sellist taset ei olnud ma veel näinud," rääkis Trigon Marketsi müügijuht Toomas Reisenbuk. Suure müügimehe ohvriteks saavad ka Hannes Tamjärv ja Joakim Helenius, kellest saab mõneks ajaks Orrisoni finantsnõustaja.

Kuid Orrisoni mäng muutus tragikomöödiaks, kui ta tõmbas kampa Giovanni Sposato, kes oli varem Tallinnas silma paistnud autode ja ukse põletamisega.

Lõpuks sai Orrisoni enesekindlusest meeleheide, iseloomustas Gibbi konsultant Graham Hewett hetke, kui mängu astus Sposato.

Miks ameeriklased ei tahtnud tulla

Orrison rääkis suurest ärist - iidse siiditee taastamisest Aasia ja Euroopa vahel. Tohutust konteinerite voost Hiinast Vene raudtee kaudu Euroopasse. See idee ei veena investoreid. Liiga vara. See äri on ennekõike Moskva strateegilistes huvides ja kõik, kes kaarti vaatavad, saavad aru, et selle elluviimiseks tuleks osta Vene raudtee, mitte Eesti oma.

Kas Orrison bluffis või oli ta lihtsalt hoogne mõtleja? Kas Orrison ja Angotti olid luurajad nagu üks nende maaletooja Eerik-Niiles Kross? Kas nad otsisid puuduvat lüli, nii nagu otsitakse puuduvat lüli inimese ja ahvi vahel? Kas Toivo Jürgensoni, John Orrisoni ja Giovanni Sposato kampa võib vaadelda kui juhuslikke vahelesegajaid suurde mängu?

Ja kui neil oli raha vaja, miks nad ei läinud Eesti Ühispanka ja ei küsinud? Hansapank suutis Burkhardti kambale küll ühe miljardi leida.

Kas minister Jürgenson korjas üles ekspeaminister Mart Siimanni põhjalaskmise skeemi, samal ajal kui uus peaminister Mart Laar korjas üles eksminister Raivo Vare erastamisskeemi?

Orrison-Angotti tulek oli nii jõuline, et Jüri Käo kaheksa aastane Isamaa kuldsponsori seisund oli selle kõrval tühine, meenutas BRSi PR nõunik Meelis Kubits. Eerik-Niiles Kross on ise öelnud, et tõde selgub luurajate Valhallas.

Vana skeem ruulib

Raudtee erastamise põhitegijaina jätkasid ikkagi Guido Sammelselg ja Ed Burkhardt.

Neid mehi ei seo ainult paksud prilliklaasid. Neil on väga sarnane rahategemise filosoofia. Nad mõlemad on loonud julgelt uusi firmasid, tunginud suurte mängumaale ja siis firmad maha müünud. Nad teavad väga hästi, et selleks, et raha teha, tuleb laieneda uutele turgudele, kartmata konflikte turu valitsejatega.

Eesti Ühispank võtab üle Sammelselja loodud Tallinna Panga, mis omakorda läheb Wallenbergide panga SEB valdusesse.

Canadian National Railway Company võtab üle Burkhardti raudteefirma Wisconsin Central.

Kuid kumbki ei lahkunud tühjade kätega. Nii Burkhardt kui Sammelselg on rikkad mehed.

Sammelselg on suurepärane ärimees ja diplomaat. Ta on suutnud edukalt hakkama saada kõigi Eesti poliitikutega. Ta on mees, kes suudaks Laari ja Savisaare panna istuma ühte valitsusse.

Burkhardt on tõeliselt suure kogemusega rahvusvaheline raudtee ärimees, vana hai, kes on juba käimas oleva skeemi läbi mänginud Suurbritannias 90ndatel, tegutsenud nii Austraalias kui Uus-Meremaal. Ka Suurbritannia EWSis viidi läbi massiivne investeerimisprogramm - 280 uut vedurit, 2500 uut vagunit.

Luukase mäng

Aadu Luukas on Eesti Raudtee suurim klient. Paljude isamaalaste, ennekõike minister Jürgensoni jaoks on raudtee erastamine võimalus ära teha Luukasele. Viimase jaoks on raudtee erastamine võimalus panna see süsteem efektiivsemalt tööle. Tal on vaja iga päev oma püttide juurde tuua kaks naftarongi ja need sealt ka tühjalt minema saata.

Seega on Luukas eriti keerulises olukorras. Talle ei tohi müüa. Seega pidi Luukas eemalduma BRSi juurest, mida põhjendati Burkhardti ja Luukase tüliga.

Nii nagu Savisaar ei sobi Laariga ning Sarnet Varega, nii ei sobinud omavahel ka Luukas ja Ed Burkhardt. Ning need mehed liikusid eri suundades.

Luukas sai üheks Raudtee Erastamise Rahvaaktsiaseltsi loomise eestvedajaks. Konkurendid Rail Estoniast, Orrisoni juurest, nimetavad seda revolutsioonilist Eesti ettevõtjate jõuku sõnaga - kolhosniki.

Kolhoosnikud panevad kokku normaalse pakkumise ja tulevad mitte auhinnalisele kolmandale kohale. Kuid Luukasele lõi see võimaluse manipuleerida. Ta võis Burkhardtile ja Sammelseljale alati öelda, kas leppime kokku või läheme kohtusse.

Riskid

Risk on erastada, risk on ka jätta see tegemata. Gibbi konsultandi Graham Hewitti sõnul on erastamiseks tavaliselt kolm põhjust, olgu siis tegemist söekaevandustega või raudteega: konkurentsi ergutamine, olemasoleva juhtkonna väljavahetamine ning see, et juurde tõmmata rohkem raha. Viimane on üks võtmepõhjuseid - meelitada raudtee arengusse rohkem erakapitali, ütleb Hewitt.

Hewitti sõnul raudtee erastamine Suurbritannias nurjus, kuid Eestis proovitud Ühendatud Kuningriikides tehtud vigu vältida. Eesti Raudtee tänane juhtkond ei ole selles kindel.

Nad on varem toetanud, vähemalt moraalselt, Burkhardti-Sammelselja meeskonda. Nüüd aga puhkes tüli vedurite pärast.

"Ed on osutunud väga jäärapäiseks meheks. Siin on ta korduvalt vihaselt majast välja jooksnud," räägib Eesti Raudtee kommunikatsioonidirektor Andrus Kuusmann. "Vaatame asja süveneva murega." Me ei ole näinud ühtegi reaalse ajagraafikuga plaani, et need 74 vana vedurit ka Eestis tööle panna. Me oskame ka arvutada."

Burkhardti sõnul on Ameerika vedurid kindlasti paremad nendest, mida raudtee täna kasutab.

"Teame, et Ed on mujal erastamiste käigus kõvasti raha kaotanud ja nüüd üritab selle ühe tehinguga tasa teha," kardab Kuusmann. "Kui ta sealt vedurid odavalt kokku ostab ja kallilt siia müüb, siis ta võib päris kõva noosi vahelt välja võtta."

Noos on teada - 700 miljonit krooni on veduritehingu rahaline maht.

Burkhardt lükkab kuuldused oma rahalistes raskustest ümber, kinnitades, et ta on oma riskid maandanud ja Wisconsin Centrali tänased raskused teda ei puuduta. "Ma ei ole nendega seotud. Kui nad ei saa ülemere-firmade juhtimisega hakkama, siis see on nende probleem." Ajakirjale International Railway Journal on Burkhardt öelnud, et vähemusosalused ei taganud kontrolli ülemere-firmades ja tulevikus kavatseb ta hoolikamalt partnereid valida.

Gibbi konsultant Hewitt tunnnistab, et ta on paljudes riikides konsulteerinud, kuid sellist skandaalide rohkust nägi ta esmakordselt. Miks? Huvide kokkupõrge oli ikkagi meeletu. Britid contra venelased. Suurimad transiidiärimehed contra riik. Peaminister Mart Laar contra Toivo Jürgenson. Hansapanga vana meeskond contra Tallinna Panga vanad tegijad. Eesti Raudtee juhtkond contra Toivo Jürgensoni kamp. Jagada oli nii au, kuulsust kui ka raha. Ja lõpuks said kõik aru, et müüakse transiidikoridori miljardeid. Ja kõik asusid võitlusse oma tulevase rahavoo nimel.

Kui poliitik mõõdab aus ja valijate häältes, siis ärimees rahas. Tihti on odavam korralda skandaale ja etendusi kui maksta rahas. Ja ärimees valib odavama tee.

Oluline hetk ajaloost

11. august 1999 - Erastamisagentuuri nõukogu moodustab Eesti Raudtee erastamise ettevalmistamise töögrupi, kuhu kuuluvad Väino Sarnet, Parbo Juchnewitsch, Reet Teder (Kaubandus-Tööstuskoda), Andres Suik, Raivo Agabus (Raudteeamet) ja järgmised ettevõtjad: Aadu Luukas, Riivo Sinijärv, Jüri Käo. Töögruppi lisanduvad hiljem Mihkel Pärnoja, Toivo Jürgenson, Ardo Ojasalu.

BRSi aktsionärid:

Jarvis International 25,5%

Rail World Inc (USA) 25,5%

Railroad Development Corp. 5%

Ganiger 44%

Ganigeri suuraktsionärid on NG Investeeringud (Jüri Käo, Indrek Vanaselja, Enn Kunila, Andres Järving), lisaks 600 väikeaktsionäri.

OÜ Heksagon (Guido Sammelselg, Indrek Prants, Armin Kõomägi, Sven Mansberg).

Paavo Kangur