Eesti aardekütid jahivad maapõuest haruldusi
Seitse aastat harrastusaardeotsijana tegutsenud Erki Friedberg vaidleb esiaardeotsijale aga vastu: ?Tavakodanik ei saa üldjuhul vastavaid pabereid kättegi. Loota tuleb hea õnne peale juhuslikel väljadel, millel uitamine seaduse piiresse jääb.?
Olgu looduses viibimise ja eeltööga kuidas on ? kui filmides sümboliseerib aardekütti võlgadesse sattunud meeleheitlik elupõletaja, kes leitud aardega hinge sees soovib hoida, siis tegusad aardeotsijad võrdlevad oma tegevust kalapüügi või tennisemänguga. Erki Friedberg võrdleb aardeotsimist surfamisega, kus pole eesmärgiks mitte Tallinnast Helsingisse saada, vaid põhirõhk on tegevusel endal. Eestis on umbes 300 aardeotsijat.
Otsimine on huvitavam
?Materjalid, sülearvuti, GPS-seade, laserkaugusmõõdikud, metalliotsija ja soovitavalt ka maastur,? loetleb Kabel asju, mis töö lihtsamaks teevad. Samas tunnistab mees, et tegevus ? antud juhul otsimisprotsess ? on tihtipeale isegi meeldivam kui tulemus.
Tegemist on vaid ajaveetmise vormiga, mille põhierinevuseks levinumate harrastuste kõrval on lootus kas või kord elus rahapada või muud väärtuslikku maapõuest välja tõmmata. Isegi sellel juhul pole tegemist niivõrd majandusliku kaalutlusega, kui sooviga leiule jälile jõuda. Niikuinii kuuluvad kõik maa sisse peidetud kultuuriväärtuslikud varad nende leidmise hetkest alates Eesti riigile ning leidjatele jääb sageli vaid leiurõõmuga segatud leiutasu.
Muinsuskaitseameti peadirektori kohusetäitja Riin Alatalu sõnul pöördutakse nende juurde aardeleiu teemaga kõigest paar korda aastas. ?Riigi eesmärk ei ole väärtuslikke leide ilmtingimata inimestelt ära võtta. Pigem on eesmärk leidude ajalooline info asjatundjatele suunata,? selgitab Alatalu.
Viljaka maa saladused
Õigupoolest võib aarde otsimisega tegelejaid kolmeks liigitada ning ühisnimetajana kasutatud aardeotsija nimetus ei pruugi isegi paika pidada. Lisaks aarde otsijatele leidub ka inimesi, kes näiteks rannast inimeste kaotatud esemete otsimisega elu põnevamaks teevad. Kolmandaks alaliigiks kvalifitseeruvad sõjaga seotud esemete fännid. Kui palju inimesi igasse alajaotusesse kuulub, asjaarmastajad täpselt paika panna ei oska. ?Tegemist on siiski spetsialiseerunud seltskonnaga. Kes mida otsib, sõltub regioonist,? selgitab samuti staa?ikas aardeotsija Toomas Mägi.
Hinnanguliselt tegeleb Eestis maa sisse peidetud või unustatud väärisesemete otsimisega mõnisada inimest. Tõsiseid fänne, kes harrastust ka väljaspool Eesti riigi piire praktiseerivad, on vaid paar.
Enamasti on leitud vanu münte, millest väärtuslikemaiks peetakse just viikingite ajal valmistatud hõberahasid. Kabel räägib saladust tegemata, et otsimishuvilist aardeotsijat aitavad teekonnal nii reisikirjad, ürikud, kaardid kui isegi maa viljakusskeemid. Kõigi materjalide puhul on abiks terve talupojamõistus ning oskus ridade vahelt võimalikke aarete asukohti kindlaks teha. ?Kui oli viljakas maa, oli järelikult ka asustus ja asunikud ning on tõenäosus maasse peidetud väärisasju leida,? tutvustab Kabel aarde otsimise loogikat.
Vaidlusküsimus
?? Ohutusele vaatamata võib aardeotsimise harrastus keelu alla sattuda. Käimas on ümarlauakohtumised muinsuskaitseameti ja detektoristide esindajate vahel, mille tulemusena selgub, kas metalliotsija kasutamine harrastajate poolt Eestis keelustatakse täielikult või lubatakse seda teatud tingimustel.
?? Detektoristide esindajaks on üks Eesti paremaid sel alal ? Toomas Mägi.
?? Muinsuskaitsjad on üldjoontes jagunenud kahte leeri. N-ö vanem põlvkond toetab metalliotsijate kasutamise täielikku keelustamist ja on selleks ette valmistanud muinsuskaitseseaduse muudatuse, nooremad muinsuskaitsjad on liberaalsema suuna pooldajad.
Allikas: www.hot.ee/legendiotsija
