Mõni aasta tagasi Eestis suure hurraaga alanud biokütusevaimustus on jahtumas. Äri on keerulisem ja kallim kui teoorias välja paistis. Valmis tehased seisavad, enamik kavandatud tehaseplaane on külmutatud. Kontrastiks turutrendile pannakse aga just täna nurgakivi Eesti suurima, 350 miljonit krooni maksma mineva Paldiski biokütusetehase ehitusele. Sven Mark aktsiaseltsist Paldiski Biodiesel kommenteerib turul toimuvat kui sektori korrastumist.

“Projekt on peatatud. Praeguste toorainehindadega ei tasu ära: “biodiisli” hind ei tuleks konkurentsivõimeline,” ütleb bussifirma Taisto juht ja omanik Taisto Kängsepp. Taistol oli/on osalus tegelikult lausa kahes biokütuse tootmise projektis. Üks neist on lõplikult välja surnud, teine Biooil OÜ nime all tegutsev ettevõtmine on ooteseisundis. “Uuel aastal vaatame, kui asjaolud on selged ning majanduslikult tasub, siis võib-olla jätkame,” lisab Kängsepp.

Samamoodi seisab ka teise väiketootja, Tartumaal asuva osaühingu Gammatrade 10 000-tonnise aastavõimsusega biokütusetehas. Pärnus vahepeal biokütust teinud OÜ A&O BioD on samuti tootmise peatanud. “Tehase võiks kas või hommepäev uuesti käivitada,” ütleb BioD juhataja Mati Einmann. “Aga praegu viiks see ainult raha välja.”

Aktsiisivabastus

Kunagi räägiti veel Weroli kavandatavast biokütusetehasest. Vahepeal on omanikud vahetunud ja nüüd ütleb Rein Kilk, et mingeid aktiivseid plaane biokütuse tootmiseks Weroli puhul ei tehta: “Jälgime küll turgu, kuid see on ka kõik.”

Miks on siis niimoodi läinud? Poliitiline toetus on just nagu olemas, roheline maailmavaade on trendikas. Põllumeestele on kümme aastat räägitud rapsikasvatuse võludest ja kolletavaid põlde võib leida igast maanurgast. Biokütused naudivad Eestis ka aktsiisivabastust. Rahandusministeerium raporteeris alles eelmisel nädalal, et aktsiisivabastus läks riigile maksma 4,99 miljonit krooni. Samas aruandes on mõnevõrra allpool kirjas ka reaalsus: biokütuste osakaal võrreldes bensiini ja diislikütuse tarbimisega moodustas eelmisel aastal ainult 0,15%.

“Inimesed on maa peale tagasi tulnud. Selliseid marginaale, nagu mõni aeg tagasi loodeti, pole kusagilt tulemas,” räägib Sven Mark Paldiski biokütusetehasest. “Saksamaale kerkisid biokütusetehased, mis tasusid ennast paari aastaga ära. See pole ju normaalne.” Toimub buumijärgne korrektsioon. Areng on olnud vahepeal niivõrd kiire, et turud, poliitika, seadused ja regulatsioonid pole järele jõudnud. Mark toob näiteks Läti, kus riik lisaks maksusoodustusele doteerib “biodiisli” valmistajaid ka otse eelarvest, nii saavad nad müüa toodangut Eesti tegijatest odavamalt. Lääne-Euroopas omakorda mõeldakse, mida teha Ameerikast tulnud ja samuti dotatsioonidega kaetud biokütustega. Seda tüüpi näiteid turu korrastamatusest võib tuua veel ja veel. Arenevas tööstusharus on alati projekte kümme korda rohkem kui neid realiseerub. Õnneotsijad jäävad kõrvale, tegijad liiguvad edasi. Praegu ongi tekkinud olukord, kus pakkumine ületab nõudmist. Kui veel eelmisel aastal oli Euroopa biokütusetehaste kogumahuks 7 miljonit tonni aastas, siis järgmisel aastal juba 15 miljonit tonni. Kõigile ei jätku ruumi.

Ei suuda “diisliga” konkureerida

Biokütusevalmistajad ütlevad oma kogemusele toetudes, et kliendid hakkavad seda eelistama juhul, kui hind jääb 10% madalamaks tavadiislikütuse maksumusest. Viimased paar aastat on diislikütuse hind püsinud aga stabiilsena või isegi langenud. Ants Nõmtak, väliseestlane, kes viib edukalt Eestis või nüüd ehk juba rohkem Lätis toodetud biokütust Rootsi, selgitab: “Eestis ei ole mõtet müüa. Tavaline “diisel” on lihtsalt nii odav.”

Sama mõtet väljendab ka Arvo Sarapuu, kelle ettevõtete gruppi kuulub Kohtla-Järvel tegutsev ja vahelduva eduga biokütust tootev Atko Õlitööstus. Endine maavanem, praegune riigikogu liige Sarapuu tunnistab, et tema enda bussifirmal on kasulikum osta traditsioonilist mineraaldiislikütust kui oma tehases tehtud biodiislikütust.

Eriti raske on väiketootjal. Neil, kel pole oma “garanteeritud” bussiparki. Neil, kel pole ligipääsu välisturgudele. Suuremad võivad üle elada ka raskemad ajad. Näiteks Paldiski tehas oma 100 000-tonnise planeeritud tootmisvõimsusega jääb maailma suurimatele küll kõvasti alla, kuid Eesti mõistes hakatakse tööle hoopis teises liigas. Võrdluseks: diislikütuse koguturg Eestis on 500 000 tonni aastas. Nii võiks Paldiski ära katta 20% kohalikust nõudlusest. Juba sellel sügisel tehakse esimesed proovipartiid ning täisvõimsusel tootmine algab järgmise aasta alguses.

Sven Mark ütleb, et suurus annab eelise kas või toorainehindade üle kaubelda. Rapsihind, kohalike tegijate jaoks peamine biodiislikütuse allikaks, liigub Rotterdami börsil kõrgkursil. Samamoodi on tõusnud ka teiste õlitaimede hinnad. Arvo Sarapuu lisab omalt poolt, et vaatamata keerulisele olukorrale pole ka Atko maha matnud ideed ise suurema tehase tegemiseks. Jutt käib umbes 50 000-tonnise võimsusega tootmiskompleksist: “Oleme isegi juba võimalikke asukohti vaadanud, näiteks Kundas,” räägib Sarapuu. Hetkel on tegu veel ainult plaaniga, mille teostumine sõltub kümnest tegurist: kas leitakse partnerid, kas Euroopa Liidust on võimalik arendustoetust saada, mida teeb tavadiislikütuse hind, mida teeb tooraine hind.

Poliitrisk

Biodiislikütuse kohal ripub ka alatine poliitrisk. Arvo Sarapuu, ise ju poliitik, nimetabki tegelikult seda kogu tööstusharu suurimaks ohuks. Konkreetselt – mis saab aktsiisidest? Praegu neid küll pole, kuid tundub, et mingisugused, küll väikesed, aga ikkagi aktsiisid tulevad ka biokütustele tagasi. Hetkel toimetatakse aktsiisivabastuse tingimustes, nii et tegu on biokütuste jaoks tõeliselt hamletliku küsimusega: olla või mitte olla?

Biokütuste problemaatika pole ainult Eesti teema. Mais pidi Soomes algama bioetenooli hiigeltehase ehitus. Ehitus peatati. Juuni keskel tegi Nasdaqil börsidebüüdi Biofuel Energy. Ebaõnnestunult. Emissiooni käigus loodeti koguda 161,5 miljonit dollarit, tegelik tulemus 63 miljonit dollarit ja seda vaatamata IPO käigus korduvalt alandatud pakkumishinnale. Samamoodi kauplevad allpool turuletulemise hinda ka ülejäänud kolme viimase aasta jooksul Ameerika börsidele saabunud biokütuse tootjad. Rohelise tuleviku asemel paistab Wall Street hindavat hoopiski naftamagnaate. Exxon Mobile’i aktsiahind liigub stabiilselt üles. Maailma kalleima firma turuväärtuseks on 470 miljardit dollarit, poole triljoni maagiline piir pole enam kaugel.

Renault’ uuenduslik bioetanool-Megane

•• Prantsuse autotootja esitleb lähipäevil uut biokütusel sõitvat Megani. Renault on juba paar aastat Brasiilias müünud ning tootnud bioversioonis Cliosid ja Megane, kuid Euroopa turul on tegemist esmakordse tulemisega. BioMeganil on modifitseeritud mootor, ümberehitatud kütusepaak ja süütesüsteem.

•• Tavalisest Megane mudelist hakkab auto maksma umbes 200 eurot ehk 3000 krooni rohkem. Bioversioon kasutab E85 märgistusega biokütust, mis koosneb 85% ulatuses bioetanoolist ja 15% ulatuses tavalisest kütusest.

Väliseestlane varustab Rootsit


•• Rootsis elavale Ants Nõmtakile kuuluv Nordic Intertrade ostab Eestis ja Lätis valmistatud biodiislikütust ning müüb seda Rootsi autofirmadele. Biodiislikütust on Nõmtak ostnud Antslas tegutsevast Biooili tehasest ning Läti tootjatelt.

•• Nõmtak räägib, et suured ketid nagu Shell või Statoil segasid Rootsis tavadiislikütuse sisse biokütust, said niimoodi aktsiisisoodustust, kuid jätsid väljamüügihinnad samaks. Ostjatele see ei meeldinud, nii tekkis uutel tegijatel võimalus turule tulla. Lisaks esines juhtumeid, kus mootorid külma käes hangusid, kuna kütuse segamisel oli kasutatud palmiõli või sojaõli baasil tehtud biodiislikütust. “Põhjamaade tingimustesse sobib aga rapsiõlil põhinev biokütus,” selgitab Nõmtak.

•• Üheks ettevõtteks, kes Nõmtaki tarnitud biokütust kasutab, on Ahrénsi autoveod – 40 veokit Rootsis, 18 veokiga tütarfirma Eestis. Ettevõtte asutaja ning omanik Lars Ahrén ütleb, et sügiseks on plaan kõik firma autod 100% rapsiõlist tehtud kütusele üle viia: “Küllap oleme ainukene autovedude ettevõte, kelle autod sõidavad täies ulatuses sellise küttega.”

Soome projekt lõppes skandaaliga

•• Selle aasta mais pidi Soomes algama suure bioetanoolitehase ehitus. Tootmismahuks kavandati 76 miljonit liitrit aastas. Selle asemel teatati aga projekti lõpetamisest ja kava taga seisnud alkoholimonopoli Altia tegevjuhi Lenna Saarineni tagasiastumisest. Saarinen põhjendas oma sammu just ebaõnnestumisega biokütusetehase käivitamisel. See ootamatu uudis on kütnud igasuguseid skandaale ja sosinaid. Soome parlament on teemat arutanud. On räägitud, et Neste, kes tahab ehitada omaenda biokütusetehaseid, tegi Altia turuletulemise suhtes kõva vastutööd.

•• Altia ise tõi põhjuseks majanduslikud argumendid. Tehas läheks liiga palju maksma, toorainehinnad on maailmaturul liiga kõrged, kasumimarginaalid puuduvad.