ALARI PURJU
(algus 11. oktoobri ärilehes)
(Järgneb)
Eesti senine majanduspoliitika on loonud soodsa makromajandusliku keskkonna, millest võidab ettevõtlus tervikuna. Seejuures pole see keskkond midagi etteantut ja staatilist.
Küllalt sageli kõlab arvamus, et makrostabiliseerimisega oleme nüüd hakkama saanud ning tuleb hakata muude asjadega tegelema (struktuuripoliitikaga jne).
Struktuuripoliitika vajalikkust ei saa välistada, kuid seisukoht, et üks asendab teist, on põhimõtteliselt vale .
Arenenud riike vaadates märkame küll suhteliselt stabiilset hinnataset, kuid ka maksebilansi defitsiiti, eelarve kulude katmisega seonduvat, välisvõlgade kasvu jne. Nende riikide raskusi aitavad lahendada arenenud raha- ja kapitaliturud, riigi madalam riskireiting (võrreldes Eestiga) jms.
On täiesti lühinägelik viidata arenenud maade kogemusele (näiteks defitsiidiga eelarve planeerimine), kui puuduvad vahendid, millega sellist poliitikat realiseerida. Eesti edujuttu on mõned inimesed liiga tõsiselt võtnud või õieti laiendanud sellest tulenevaid järeldusi valdkondadesse, kus nad ei kehti.
Tasakaalustatud makromajandusliku keskkonna säilitamist on suhteliselt lihtne toetada, kui see ei nõua mingit isiklikku panust. Kui aga eelarve tasakaalustamiseks tuleb tõsta makse, on ühiskonna reaktsioon tunduvalt teravam.
Liberaalse välismajanduspoliitika kasude ja kahjude liitmisega jätkates tuleb rõhutada Eesti kui reformimaa imagost tõusva kasu. Sellisest mainest on võitnud nii Eesti majanduskeskkond kui ettevõtlus. Võidu suurust on raske konkreetselt hinnata, kuid kaudselt lähevad siin arvesse välisinvesteeringute maht, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud toetused ning Eesti suhteliselt kiire aksepteerimine nende poolt. Samas on "edul" küsimärk juures, sest võrreldes mõne tiigermajandusega (näiteks Malaisiaga) on välisinvesteeringud tagasihoidlikud. Võrdluste tegemisel tuleb aga ikkagi arvestada objektiivseid erinevusi (ebakindla, kuid võibolla paljutõotava Venemaa naabrus, lühike iseseisvusperiood, väike siseturg jne). Tollimaksudeta majanduspoliitika on samuti olnud vaid üks osa sellest imagost. Tegelikult vajaks väga põhjalikku hindamist see, kuivõrd Eesti erilisus on kiirendanud integratsiooni näiteks EL-iga, või kas üldse?
