ALARI PURJU
Algus 11. oktoobri ärilehes
Euroopa Liidu problemaatika
Kitsamas tähenduses on Euroopa Liit tolliliit (või vabakaubanduspiirkond, oleneb, kustpoolt vaadata).
Väljaspool asuvate riikide suhtes kaitseb EL oma siseturgu. Peamine küsimus Eestile seisnebki selles, kas riik, kelle väliskaubanduses on EL-il domineeriv osa (1995. a 55,8% ekspordist ja 66,0% impordist) peaks käituma nagu ta oleks EL-i sees, ilma et tal oleks kasutada EL-i sisemisi põllumajanduse ja regionaalse arengu toetusi, või tuleks tal käituda tavalise EL-ist väljapoole jääva riigina, kes kaitseb oma siseturgu impordi eest.
ühe vastuse leiame EL-iga sõlmitud assotsieerumislepingust, kus on fikseeritud, et EL ja Eesti loovad alates 1. jaanuarist 1995 vabakaubanduspiirkonna. Põllumajandustoodete osas on Eestil võimalus võtta tarvitusele tollimakse piiratud arvule EL-ist pärinevatele toodetele kuni 31. detsembrini 1996. aastal. Seda aga alles pärast konsultatsioone assotsiatsiooninõukogus, mis tähendab, et viimane ei tarvitse tingimata tollimaksude rakendamiseks nõusolekut anda. Kuid Eestil on ka sel juhul kohustus kindlustada EL-ist pärinevatele toodetele eelis võrreldes teistes riikides toodetuga. Eestil on õigus piiratud tähtaja jooksul rakendada erakorralisi meetmeid tollimaksude suurendamiseks, kui need puudutavad uusi või tõsistes raskustes olevaid tööstusharusid, eriti kui need raskused põhjustavad tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Niisugune suhteliselt vabalt tõlgendatav määratlus jätab kaitstava tööstusharu määratlemisel küllalt vabad käed ning seetõttu on olulisemgi leppes fikseeritud tollimaksude ülempiir 25 %. Sellistele meetmetele on kehtestatud üldine piirang, et kaitstavate toodete koguväärtus ei tohi ületada 15 % EL-i tööstustoodangu kogu impordist. Samuti kehtib nende meetmete osas nõue, et rakendamise kestus ei tohi ületada kahte aastat. Kuigi tollimaksude rakendamise võimalused on küllalt piiratud, jätab leping vabad tingimused näiteks dumpinguvastaste abinõude rakendamiseks.
Tahaksin tähelepanu juhtida, et lepingus on fikseeritud hulk võimalusi Eesti tehnilise potentsiaali ja know how täiustamiseks väliskaubandusega seonduvas. Eesti lihatootjaid haaras hiljuti paanika, sest Läti hakkas alates 1. augustist 1996. aastal nõudma imporditavatelt liha-, piima- ja munatoodetelt eurosertifikaate. Lätlased meie jaoks ju neid ei avastanud, miks me ise seda nõuet ei kasuta? Lisaks siseturul kodumaise toodangu soodustamisele kaitseks me sellega ka oma tarbijaid rämpstoodete eest.
Välismajanduse diskussioonis ilmnevad Eestis tüüpilised ülepolitiseeritud liialdused ja ebaadekvaatsed rõhuasetused. Sealjuures ei taha ma väita, et poliitiline kontekst pole oluline. On küll ja veelgi enam, teatud asjaoludel peavad ka majanduslikud argumendid taanduma näiteks julgeolekukaalutluste ees. Kiire liitumine EL-iga ja selle nimel tehtavad mööndused võiksid olla üheks näiteks. Kuid oma huve tuleb ikkagi kaitsta EL-iga läbirääkimistel.
Tehniliste tingimuste arendamine, olgu nendeks siis eurosertifikaadid, ISO standardid vms, peaks olema see, millele rõhuda. Suures osas selliste meetmeteni jõuti ka hiljutistel läbirääkimistel põllumajanduse toetamise üle. Kahtlemata on tehniliste tingimustega seotud projektide realiseerimiseks vajalikud investeeringud ja riigi toetus.
Teiseks selle artikli motiiviks on rõhutada asjaolu, et majanduspoliitika kujundamisel tuleb arvesse võtta ka erinevate huvigruppide seotust ja võimalusi oma taotluste kaitsmisel. Demagoogia valda kuuluvad väited, =85 la Euroopa Liidul pole meile midagi õpetada, sest meie põllumees on aastatuhandeid samas paigas elanud ja teab paremini, kuidas hakkama saada. Kahjuks on sellest põllumehe loomulikust arukusest vähe kasu olnud.
Alari Purju on Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna dekaan
