Eesti Energia kasumimarginaal küünib 26%-ni, tarbija maksab kinni ka kaoelektri
Peaminister Ansip oli aga järjekindlal seisukohal, et hetkel toimuv hinnatõus on täiesti loomulik, igati vältimatu ning ega valitsuse poolt midagi teha tarvis olegi. Küll varsti harjuvad Eesti inimesed ära Rootsi ja Soomega samal tasemel elektrihindadega.
See, et nende riikide elektritarbijate sissetulekute tase on mitmetes kordades kõrgem Eesti elanike omast ei omavat mingit tähtsust. Riiklikult kogutavaid elektriaktsiisi ja makse, rääkimata kõrgetest taastuvenergiatasudest, ei ole sellise tühise asja pärast tarvis vähendama hakata.
Kasumimarginaal 26 protsenti
Üheks peaministri enam kõlama jäänud väiteks Riigikogule oli, et alates selle aasta alguses päevapealt toimunud elektrihinna kasv ei ole üldse seotud kodutarbijate kohustuslikus korras avatud elektriturule viimisega. Hinnatõus tulenevat hoopis Eesti Energia poolsetest süsinikdioksiidi (CO₂) saastekvoote ostmise kuludest.
Just seetõttu tõusis kuni 2012. aasta lõpuni kehtinud elektrihind kodutarbijatele seniselt 31,5 eurot/MWh kohta alates jaanuarist 2013. aastal maksumusele 47,6 eurot/MWh. Seega täiendavalt lisandunud kulu mida kodutarbijad peavad Eesti Energiale nüüd maksma on 16,1 eurot/MWh kohta.
Selle väite tõepärasuse hindamisel ei hakka ma siinkohal pikemalt peatuma faktil, et ka käesoleval ja mitmetel järgnevatel aastatel saab Eesti Energia jätkuvalt tasuta CO₂ kvoote. Miljonites tonnides iga-aastaselt, mis mahult ületavad Eesti koduklientidele tarnitava elektri tootmiseks vajalikud CO₂ kogused lausa kordades.
Lähtume järgnevas analüüsis kõige pessimistlikumast variandist. Olukorrast, kus Eesti Energial tuleks kogu tootmiseks vajalik Euroopa Liidu kehtestatud CO₂ kvoot 100% sisse osta. Põlevkivi elektrienergia ühe MWh tootmiseks vajaliku CO₂ maksumus ca 6 eurot. Sellised on reaalsed CO₂ kvoodi müügihinnad kõigile soovijatele.
Antud maksumusega saab aastaks või ka pikemaks perioodiks elektriettevõte kõik vajalikud kvoodid osta. Kusjuures CO₂ hinna muutus on järjest alanevas trendis, sest valitseb suur ülepakkumine. Aga arvutame edasi.
Teades, et Narva Elektrijaamade elektrienergia tootmishind on 29,4 eurot/MWh, millele lisades 6 eurot CO₂ kulu saame elektri tegelikuks maksumuseks 35,4 eurot/MWh. See summa sisaldab ühtlasi ka kõigi elektri tootmisega seotud ettevõtete nagu elektrijaamade, põlevkivikaevanduste, transpordi, jne. mitte üksnes kõik kulud, vaid ka nende kõigi puhaskasumi.
Aga peaminister väidab, et igati põhjendatud hind tarbijatele maksmiseks olevat 47,6 eurot/MWh? Seega vahe hinnaga millega Eesti Energia müüb elektrit Eesti koduklientidele on 12,2 eurot/MWh. Selline jaanuarist 2013.a. toimunud hinnatõus annab Eesti Energia kasumimarginaaliks ligi 26%.
Võtame sellest mõned protsendid maha Eesti Energia peakontori ülalpidamise kuludeks ja näeme, et riigile kuuluva ettevõtte kasum kodukliendi arvelt on tagasihoidlikult öeldes väga hea. Kuid ühtlasi näeme, et peaminister vastates riigikogu liikmete küsimustele kas ei ole kursis riigile kuuluva energiaettevõtte finantsnäitajatega või siis arvab, et selline väga priske kasum peabki Eesti elanike käest kokku korjatama. Igal juhul aga väita, et enam kui 50% elektrienergia hinnatõus Eesti kodutarbijatele on tingitud CO₂ kuludest on ebaõige.
Üle 400 GWh läheb aastas "kaotsi"
Teine arusaamatult suur kulurida meie kõigi igakuulistel elektriarvetel on võrgutasud. Olles seejuures elektrist isegi oluliselt kõrgema maksumusega. Riigikogus paluti peaministril selgitada põhjuseid miks Eestis kehtivad võrgutasud on tunduvalt kallimad Euroopa Liidu keskmisest. Kusjuures näiteks meie põhjanaabri Soome võrgukuludest lausa mitu korda kallimad! Käesoleval aastal tõusevad võrgutasud Eesti tarbijatele veelgi 16%, samas kui eelmise aasta tõus oli juba 9%.
Võrgutasude kõrget hinda selgitas peaminister kallite investeeringutega varustuskindluse tagamiseks. Põhivõrguettevõttel Elering on ühekorraga teostamisel mitmeid suure maksumusega projekte. Näiteks 250MW võimsusega avariielektrijaam Kiisale, Estlink 2 kaabelühendus Soome, jne.
Ainuüksi käesoleval aastal kavandab Elering kulutada 149 miljonit eurot erinevatele projektidele. Võrgutariifide pidevaks tõstjaks ei ole üksnes Elering vaid samas tempos püüab püsida ka Eesti Energia Jaotusvõrk, uue nimega Elektrilevi. Neil on kavas tõsta käesoleval aastal 640 000 tarbimiskohas võrgupakettide hindu 7%. Kliente seejuures nad aga ei kavanda teavitada.
Igaüks meist peab ise oskama endale mitmetest võimalikest variantidest sobivaima võrgupaketi õigeaegselt valida. Eesti elektritarbijatest enamus ei mäleta enda võrgutasu hinnapaketist kahjuks tänaseks aga vähimatki, sest need said sõlmitud juba palju aastaid tagasi.
Vaadates ühtse tervikuna Eesti riigi energiamajandust ja selle järske hinnatõuse elanikele küsiks, kas sadades miljonites eurodes maksumusega riikliku tähtsusega infrastruktuuriprojektide kulutusi peab ilmtingimata tegema tarbija poolt igakuuliselt tasutavate võrgutariifide arvelt?
Kas ei tasuks näiteks Eesti ja Soome vahelise Estlink 2 ühenduse rajamist finantseerida riigieelarve infrastruktuuri investeeringute koosseisus? Sarnaselt maanteede, sildade, jm. riiklikul tasandil vajalike kallite arendusprojektidega?
Seda põhjusel, et meie tänane valitsus on võtnud mitmeid aastaid riigi elektriettevõte kaudu tarbijatelt sadades miljonites eurodes dividende riigieelarvesse. Käesoleval aastal kavandatakse lisaks Eesti Energia dividendidele koguda elektritarbijatelt ka elektriaktsiisiga 33 miljonit eurot riigieelarvesse.
Ainuüksi Kyoto protokolli CO₂ saasteühikute müügist on valitsuse käsutuses riigieelarvele täiendavad 400 miljonit eurot ehk 6 miljardit krooni. Seejuures meenutagem, et viimase 10 aastaga on Eesti Energiast riigieelarvesse võetud (s.t. tarbijate makstud erinevatest tasudest) enam kui 1,2 miljardit eurot dividendide ja maksudena. Kuid riigi elektrivõrgud on ikka viletsas seisus. Põhivõrgu avariijaam seniajani puudub.
Peame nüüd seda kõike ühekorraga suurte võrgutariifide arvelt tasuma. Eelnimetatud summadest võikski finantseerida suure maksumusega riikliku tähtsusega energiavarustuskindluse projekte – 135 miljoni euro maksumusega Kiisa avariijaama rajamist, Estlink 2 ühendust ning ka riigi suurte magistraalvõrkude renoveerimist.
Igakuuliste võrgutariifide koosseisus võiksid aga kodutarbijad pigem tasuda jaotusvõrgu ülekandeliinide ning alajaamade rekonstrueerimise kulusid. Sest just need tagavad elektri ülekande kvaliteedi kodudeni. Riikliku põhivõrgu suurinvesteeringud aga jäägu riigieelarve ja EL programmide finantseerida. Sest just riigieelarvesse kogutakse elektrikasutusega seonduvalt tarbijatelt iga-aastaselt väga suured summad.
Hetkel on reaalne olukord selline kus võrgutariifid on elanikel väga kõrged, kuid iga veidigi suurema tuulega on tuhanded kui mitte lausa kümned tuhanded kodud ikka elektrita!? Usaldusväärsete kaasaegsete, tunniarvestusega ja kaugloetavate elektrimõõdikute puudumisest rääkimata.
Neid paigaldab Eesti Energia jaotusvõrk Elektrilevi klientidele veel palju aastaid, kuigi juba täna börsihinnaga elektrit ostvad tarbijad vajaksid soodsaima elektrihinna saamiseks mõõdikutel tunniarvestust. Mitte võrguettevõtte kasutatavaid hüpoteetiliste andmetega tüüp tarbimisgraafikuid.
Valitsusel jagub raha, et finantsinvesteeringu nimetuse all suurendada Eesti Energia omakapitali võimaldamaks uute õlitehaste rajamist kõrbetesse üle maailma, kuid samas Eesti elanikele igapäevase kvaliteetse elektri olemasolu tagamiseks avariijaamade ja rahvusvaheliste ühendustrasside ehitamise kulud nõutakse sisse igakuuliste suurte võrgutasude koosseisus. Kas prioriteedid ikka on õigesti paigas?
Aga kui juba käsitleme Eesti elektritarbijatesse üleolevat suhtumist või petmist, siis meenutagem, et pikka aega väitsid minister Juhan Parts ning tema poolt alatul moel riigi põhivõrguettevõtte juhiks sehkendatud sõbramehest erakonnakaaslane Taavi Veskimägi, et elektrituru avanemine ei puuduta võrgutasusid üldse. Sest neid kontrollivat ka edaspidi Konkurentsiamet.
Selline väide oli aga kas küüniline valetamine Eesti inimestele või täielik võimetus orienteeruda toimuvas. Seda põhjusel, et ka võrguettevõtted on alates käesolevast aastast sunnitud ostma kogu põhi- ja jaotusvõrgu ülisuure mahuga kaoenergia elektribörsilt.
Toome konkreetse näitena ühe Eesti Energia sisese skeemi kuidas Eesti tarbijatelt ka läbi „riigi kontrolli all olevate“ võrgutasude maksimaalne kasum välja pigistada. Nimelt keeldus Eesti Energia peakontor enda tütarettevõttele, Eesti Energia jaotusvõrgule Elektrilevi, ülekandevõrgu kaoelektrit müümast Konkurentsiameti kinnitatud hinnaga.
Elektrilevi kaoelektri kogus moodustab terve Eesti Vabariigi aastasest elektritarbimisest ligi 5%. Iga-aastaselt läheb üle 400 GWh elektriülekande kadude, varguste ja alajaamade omatarbe katteks.
Kaoelektri maksab tarbija kinni
Eesti Energia juhatus teatas, et neid Konkurentsiameti kinnitatud hind ei huvita, sest saavad elektri kallima hinnaga mujale müüdud. Ostku Elektrilevi kaoelekter edaspidi börsilt. Seega otsustas Eesti Energia juhatus sellise fiktiivse tehinguga, sest see tehti ühe firma siseselt nö. omade vahel, kasutada võimalust tarbijate võrgukulude arvelt kasumit veelgi suurendada sundides enda tütarettevõttele Elektrilevile kaoelektri ostmist börsihinnaga.
Börsihinnaga kaoelektri kulu aga kirjutatakse omakorda võrgutariifidesse tarbijatele tasumiseks. Nagu hästi teame võrguettevõtet mitte keegi tarbijatest aga ise valida ega vahetada ei saa, sest tegemist on monopoolse ettevõttega.
Mis on aga eriti huvitav, kuidas arvate millise elektrimüüja vahendusel Elektrilevi börsihinnaga kaoelektrit ostma hakkab? Arvasid õigesti need, kes pakkusid, et börsihinnaga elektri vahendajaks sai loomulikult ei keegi teine kui Eesti Energia ise.
Siit ka küsimus - miks peaks Eesti Energia enda jaotusvõrkude korrastamisse üldse investeerima, kui suuremate võrgukaokulude puhul on võimalik rohkem börsihinnaga elektrit tarbijatele võrgutariifidena kohustuslikus korras tasumiseks määrata?
Sest veelkord - võrguettevõtet keegi ise valida ju ei saa. Kas selliste tehingute järel julgeb Juhan Parts veel väita, et elektrituru avamine puudutab ainult elektrihinda kuid ei suurenda võrgutasusid?
Eesti Energia toidab eelarvet
Juba palju aastaid on igapäevaeluks vältimatult vajalik elektritarbimine olnud valitsuse poolt Eesti elanikelt rahakogumise instrumendiks. Riigieelarve kõiksugu muude aukude täiteks. Võimaldamaks valitsusel kiidelda riigi finantsnäitajate statistikaga.
Seekord Ansip riigikogus ka teatas – „Eesti Energia kasum on olnud vajalikuks lisaallikaks riigieelarve tuludele“. Aga just seepärast ongi hädavajalikud investeeringud elektrivõrkudesse palju aastaid tegemata ja võrgutariifid elanikele elektristki kallimad.
Andes hinnangut eelmisel nädalal riigikogus peaministri selgitustele, et mis tema hinnangul oli võimalik ning mis ei olnud võimalik teha Eesti elanike säästmiseks elektrihinnašokist, tasub nimetada ka Ansipi sõnul väidetavalt Eesti kodutarbijate vältimatut kohustust liituda alates 01.01.2013.a.
Skandinaavia kõrgete hindadega elektrituruga. Peaminister väitis, et kuna see kuupäev oli paika pandud Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste käigus, siis hiljem midagi muuta ei olnud võimalik. Kas ikka oli nii? Tooksin alljärgnevalt ühe analoogse näite. Et mis ikka on võimalik kui selle nimel ka tõsist tööd teha.
Nimelt mõned aastad tagasi, täpsemalt kuupäeval 16. juuli 2009. aastal saabus Eesti riigi poolt euroliitu astudes võetud kohustuslik tähtaeg minemaks üle uuele põlevkivituha ladestamise tehnoloogiale. Eesmärgiga säästa keskkonda.
Kuna Euroopa Nõukogu direktiivi järgi ei ole lubatud ladestada vedelaid ja sööbivaid jäätmeid, siis Narva Elektrijaamad pidid selleks kuupäevaks lõpetama põlevkivituha ladestamise hüdrotransporti kasutades. Ehk siis lihtsamalt öeldes lõpetama miljonites tonnides elektrijaamadest tuleva põlevkivituha pumpamise ladestusalale. Sisuliselt tulnuks sellise nõude järgselt kogu Eesti Vabariigi elektrivarustust tagavad elektrijaamad sulgeda.
See oli suur rumalus selline tingimus EL liitumisläbirääkimistel kokku leppida, sest tehnilistel põhjustel praegusele elektrijaamade tuhaladestuse süsteemile alternatiivi rakendada kahjuks ei õnnestu. Kui seda eurodirektiivi nõuet Eesti oleks täitnud, siis täna oleksid sarnaselt Leedule Ignalina tuumaelektrijaamale ka Narva Elektrijaamad juba mitu aastat suletud olnud ja Eesti elektrivarustus täielikult sõltuv välisriikide tarnijatest.
Aga nii õnneks siiski ei läinud põhjusel, et peale põhjalikke läbirääkimisi EL esindajatega varasemad kokkulepped vaadati ratsionaalselt üle ja muudeti ümber. Täpselt sama oleks tulnud teha ka elektrituru kodutarbijatele avanemise kuupäeva osas. Teostada see alles siis kui Eesti elanikel oleksid olnud reaalsed võimalused osta mitmetelt erinevatelt elektritootjatelt. Hetkel seda võimalust kahjuks meil aga ei ole. Turul on küll palju elektrimüüjaid, kui valdav enamus neist on vaid vahendajad.
Tallinn ja Tartu eelistavad Latvenergot
Tänane olukord on eriskummaline. Eesti Vabariigi suuremad linnad Tallinn ja Tartu ostavad alates käesolevast aastast kogu tarbitava elektri hoopis Läti elektrifirmalt Latvenergo. Seda põhjusel, et Eesti riigile kuuluv elektritootja Eesti Energia nõudis elektri eest kõrgemat hinda.
Siit küsimus, miks me Eesti põlevkivi elektritootmiseks siis üldse raiskame ning Eesti keskkonda seda tehes saastame, kui isegi meie enda riigi suurimad omavalitsused peavad nüüd elektri Lätist ostma?
Kusjuures eriti kehvasti läks Eesti väiksematel omavalitsustel. Neist lausa 120 kohalikku omavalitsust viisid läbi halvasti korraldatud ühishanke ning ostavad seetõttu käesolevast aastast Eesti Energialt elektrit hinnaga 51,1 eurot/MWh + k.m.
Kui nad pidanuks veidigi nõu Tallinna linnaga, kuidas mõistlikult elektrihanget korraldada, siis oleksid need omavalitsused säästnud aastas ligi 1,1 miljonit eurot ehk varasemas vääringus üle 17 miljoni krooni.
Elektriturg võib rahulikult avaneda ja uued müüjad teenuseid osutama hakata. Kuid see ei tähendanud kindlasti mitte vältimatut vajadust riigi energiaettevõttel Eesti Energia päevapealt hakata müüma elanikele elektrit 50% senisest kallimalt.
Oleks täiesti olnud võimalus jätkata samade hindadega nagu need eelmisel aastal olid. Samuti õnnestuks ka võrguarendust märksa mõistlikumalt finantseerida ja võrgutariife klientidele seeläbi soodsamalt arvestada.
Kõige eelnimetatu juures oleks olnud igati tagatud Eesti Energia ja põhivõrguettevõtte Elering hea majanduslik toimimine ning kõik vajalikud investeeringud. Mis peamine - Eesti kodutarbijad oleksid seeläbi väga palju võitnud.
