Eesti Energia: põlevkivifirmad jätavad riigilt toetused nuiamata

 (2)
Eesti Energia Enefit 280 õlitehas
Eesti Energia Enefit 280 õlitehasFoto: Kadri Paas

Eesti Energia strateegiadirektor Margus Vals kirjutab ettevõtte blogis, et kogu põlevkivitööstuse uus suund saab olema põlevkiviõlil ja -gaasil. 

"Eesti Energia vedelkütuste ja elektri koostootmise tehnoloogiaga saab põlevkivist kätte ligi kaks korda enam energiat, kui vaid elektrit tootes. Kui seni oleme kivist välja võtnud 30%-40% selles peituvast energiast, siis uue tehnoloogiaga kasvab see 70%," selgitab Vals.

Paraku ei ütle Vals, millise võimsusega Eesti Energia kõige suurem murelaps, Enefit 280 õlitehas praegu Auveres töötab.

Vals ütleb hoopis seda, et ajal, kui firma kuumutaks põlevkivist 70 protsenti energiat välja, väheneksid CO2 heitmed ainuüksi elektritootmises poole võrra.

"Loomulikult nõuab uue tööstuse ehitamine raha. Raha liigub aga alati sinna, kus teda saab juurde tekkida ja kus riskid on mõistlikud. Põlevkiviõli on valdkond, kus on võimalik raha teenida ja kauem kui elektri puhul. Nafta turuhinnad on kõrgemad kui elektril ja vedelkütustele ei ole praegu paistmas mõistliku hinnaga alternatiivi.

Riskide alandamise hoob on samuti meie endi kätes. Põlevkiviettevõtted ei küsi riigilt toetusi, sest investeeringud tasuvad end ära praeguste nafta turuhindade juures. Küll aga annaks tööstusele investeerimiskindlust juurde see, kui keskkonnatasude määrad oleksid kokkulepitud vähemalt kümneks aastaks.

Selle taga on lihtne arvutuskäik - investeeringu ettevalmistamine kestab ligi aasta, ühe tehase ehitamine ja käivitamine ligi kolm ja investeeringu tagasiteenimine ligi viis aastat. Kümme aastat tähendab, et nii tootjal kui ka investoril on kindlus, et maksukulud on lukus ja ei muutu kuni investeering on end tagasi tootnud.

Seotud lood:

Teisest küljest saab investeeringute ellu viimisel kasu ka riik ja kodanikud läbi selle, et põlevkivi väärindatakse - tuleb kindel maksutulu, mille tulemusi jagavad kõik eestimaalased.

Möödunud aastal lõi põlevkivitööstus Eestile väärtust ligi 370 miljonit eurot. Siia on arvestatud kõik ressursi- ja keskkonnatasud, tööjõu- ja muud maksud. Eesti SKT-sse andis põlevkivitööstus ligi 4%, mida on sama palju kui põllumajandus, metsandus ja kalandus kokku. Aga need numbrid võiksid tulevikus olla kaks korda suuremad.

Lahendus algab tuluteenimise funktsiooni eraldamisega keskkonnatasudest. Keskkonnamaksudel saab olla vaid üks eesmärk - hüvitada põlevkivi kaevandamise ja energiatootmisega tekkivad väliskulud. Kuni keskkonnatasude aluseks ei ole kohapeal läbiviidud välismõjude uuringud, on tööstusel risk teha ebamõistikke kulusid.

Teisisõnu võib tööstus teha suuri investeeringuid sinna, kus ei ole märkimisväärset keskkonnamõju ja jätta investeerimata kohta, kus see on vajalik. See ei tähenda aga kaotatud raha üksnes ettevõtetele, vaid kogu riigile, sest nii väheneb tööstuse võimekus maksta ressursiomanikule omanikutulu.

Riik kui põlevkivivarude omanik saab tööstusest tulu teenida läbi ressursitasu poliitika. See tähendab, et kui nafta turuhind tõuseb, kasvab riigi tulu. Kui nafta turuhind langeb, kahaneb ka riigi teenistus.

Just seda teed on mindud naftariikides, sest see annab kohalikule tööstusele suurema paindlikkuse muutliku hinnaga turgudel ja võimaldab ka ressursiomanikul maksimaalselt väärtust saada," kirjeldab Vals Eesti energeetika võimalikku tulevikku.