KOMMENTAAR

ARDO HANSSON

Vaatamata Eesti Tubaka (ET) küllalt jõhkratele võtetele jäi valitsus siiski esialgsete seisukohtade juurde ühtlustada ja tõsta tubakaaktsiisi. Kuna ET viis ellu oma ähvarduse lõpetada siin tubakatootmine, on järelkaja olnud reeglina negatiivne. Mina olen hoopis vastupidisel arvamusel.

Valitsuse iga otsuse puhul on nii võitjaid kui kaotajaid. Sellepärast peab neid otsuseid hindama mitte üksiku tootja või tarbija seisukohast, vaid terve ühiskonna vaatevinklist. Sellest lähtudes näitas meile vähemalt see otsus valitsuse tervet mõistust ning Eesti kasvavat enesekindlust.

Seni oli terve mõistuse vastane fakt, et ajal, kui paljud eestlased on mures negatiivse loomuliku iibe pärast, soodustasid meie tubakaaktsiisi määrad just tervisele kõige kahjulikumate suitsude tarbimist. See, et valitsuse otsuse tõttu kasvas kõige rohkem filtrita sigarettide hind, pole ühiskonna seisukohast mitte probleem, vaid lahendus. Lubamatu oleks olnud eesti rahva tervise ohverdamine ühe ettevõtte kasumi nimel.

Teiseks näitas see samm valitsuse põhimõttekindlust ja üldiste turuprintsiipide järgimist. Riigi roll turumajanduses on ühtsete mängureeglite kehtestamine kõikidele tarbijatele ja ettevõtetele. Väikeses riigis, kus loomulik konkurents on piiratud ja turu monopoliseerimise oht küllaltki suur, on eriti tähtis luua tingimused, mis sunnivad tootjaid maksimaalselt omavahel konkureerima.

Uks lobbistide nina ees kinni

Eesti riik ei tohi muutuda "sotsiaalabifondiks" ettevõtjate ebaõnnestunud projektide kahjumite katmiseks. See kehtib nii välisinvestorite kui ka suuremaid eritingimusi nõudvate kodumaiste kapitalistide suhtes. Liigselt poputatud ettevõtja unustab ära nii tarbija kui maksumaksja. Kui valitsus hakkaks ära kuulama iga ettevõtja nutulaulu ja tuleb nende nõudmistele alati vastu, muutuks meie maksusüsteem ülikomplitseerituks ja riigieelarve oleks varsti lõhki. Niiviisi tegutsedes jõuaksime varsti plaanimajandusse tagasi. Seetõttu peaksid võimukoridoride uksed olema igale lobbistile suletud.

Valitsuse suutlikkus vastu seista shantaazhile, näitas tegelikult, kui kaugele on Eesti viimaste aastatega arenenud ja kui palju on kasvanud meie enesekindlus. Mõne aasta eest kasutas teine Rootsi firma IKEA sääraseid ähvardusi oma huvide kaitsmiseks. Siis olime aga alles etapis, kus Eesti maine polnud veel välja kujunenud ja väliskapitali suurt siia ei voolanud. Nendes tingimustes oleks täiesti õigustatud vastuseismine ähvardustele võinud Eestile tuua hoopis suuremat kahju.

Välisinvestorite erinevad huvid

Tänaseks on meil probleemiks pigem liigne väliskapitali sissevool, mis suurendab rahamassi ja seega inflatsiooni. Väliskapitali ülepakkumise tingimustes võime sellisele survele julgelt vastu seista. Kui tubakaaktsiisi ühtlustamine peletab nüüd eemale mõned võimalikud välisinvestorid, kelle huvi Eesti vastu sõltus soodsate "kasvuhoonetingimuste" väljakauplemisest, tuleb see meile ainult kasuks. Neid investoreid, kellel on loomulik huvi Eesti vastu ja kes ei oota mingeid eritingimusi, see otsus ainult julgustab.

Tubakaktsiisi episood näitab veel kord, et välisinvesteeringutesse tuleb suhtuda kainelt. Nagu kodumaised investeeringud, toob suurem osa neist suurt kasu, mõni aga pikaajalist kahju. Enamikul juhtudel selgub nende otstarbekus alles mõne aja pärast. Neil juhtudel, kus välisinvestori põhiline huvi näib olevat Eesti turu monopoliseerimine või tülika tulevikukonkurendi kõrvaldamine või käpa alla saamine, ei tohiks me olla liiga sinisilmsed.