Üks siinse filmielu elavnemise märke võiks olla asjaolu, et tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil linastus kolm teost, mis said osa oma eelarvest kokku just Tallinnas – sama festivali raames toimuval Baltic Eventi kaastootmisturul.

Neist kahtlemata kuulsaim on tänavu Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa võitnud rumeenlase Cristian Mungiu “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”, mille algidee leidis just Tallinnas endale prantslase Philippe Avrili näol kaasprodutsendi. Kaastootmine on üks võimalusi ka kohalikele filmitegijatele vajalike summade kogumiseks.

Suur osa siinsete filmide eelarvest tuleb endiselt kahest allikast: Eesti filmi sihtasutuselt ja kultuurkapitalilt. Lisaks tegutseb kultuuriministeeriumi juures kaastootmisfond. Aina rohkem voolab aga raha ka välismaalt. “Oleme välja tulnud sellest nõiaringist, kus aastas tuli välja kaks-kolm filmi, mis olid eeskätt riigi toel valminud,” ütleb produtsent ja Baltic Eventi juht Riina Sildos.

“Miinimum, millega saab teha korraliku filmi,” hindab rezˇissöör ja produtsent Andres Maimik riigi toetussummade suurust. Mõnigi Eesti linateos ongi just selle piskuga valminud. Riik nõuab küll tootjatelt vähemalt 30-protsendist oma panust.

Leedu filmitegijad vaeslapsed

Samal ajal peavad lätlased-leedulased läbi ajama mitu korda vähema rahaga. Läti riigi toetus filmikunstile kasvab siiski järgmisel aastal Eesti omaga võrdsele tasemele. Soome filmirahvas saab küll riigilt mitu korda rohkem abi, kuid pole sellega rahul: ülejäänud Põhjamaade avalik rahakott käib märksa kergemini lahti. Nii toimuski põhjanaabritel septembris rezˇissööride ja produtsentide streik.

Enamasti täitub Euroopa linateoste eelarve eeskätt just riiklike või piirkondlike filmifondide vahenditest. Neile lisanduvad tootjafirmade omavahendid, europrogrammide tugi ja erarahastajad.

Näiteks Eesti-Läti koostööna valminud “Leiutajateküla Lotte” 33 miljoni kroonisest eelarvest 10,3 miljonit tuli Eesti filmi sihtasutuselt, 1,7 kultuuriministeeriumilt, 0,55 kultuurkapitalilt, 3,2 Euroopa kaastootmisfondilt Eurimage ning 4,5 miljonit krooni filmi ettemüügist.

Raha kogumine sõltub produtsent Piret Tibbo-Hudginsi sõnul “filmist, huvist ja produtsendi veenmisoskusest”. Lihtsam on saada hinnasoodustusi mingi teenuse osutamiselt, otsest rahalist toetust leida on märksa keerulisem.

“Väga palju on aidanud ka avatus,” leiab Sildos. Siinsele filmirahvale on kasu toonud liitumine EL-i arendamis- ja levitamisprogrammiga Media ning Eurimage’iga. Eesti filmiprodutsendid on aktiivselt arendanud suhteid teiste maade filmitootjatega ja see on toonud siia palju välisinvesteeringuid. “Euroopas vedeleb ju raha maas ja tuleb ainult leida inimene, kes selle üles korjab,” ütleb Maimik. Selleks läheb tema sõnul vaja “korralikku projektikirjutajat või produtsenti”.

Eestiski leidub aina enam kohalikest ärimeestest rahastajaid, nagu Armin Karu, kes toetas tuleval aastal esilinastuvat ajaloolist põnevikku “Detsembrikuumus” miljoni krooniga. “Uskumatult kena, et inimene seda teeb,” leiab Tibbo-Hudgins.

Filmitegijate ümber liigub kahtlasematki rahvast. “Kummalisi hämaramehi, nii-öelda investoreid,” kirjeldab Maimik tegelasi, kel on vaja oma raha puhtamaks küürida. “Film on päris hea vahend, milles raha leotada.”

Oscari saamiseks raha puudu

Filmi valmimisega ei ole aga kõik kulutused sugugi tehtud. Reklaami- ja turunduskulud kasvavad igal aastal kosmilise kiirusega, kuna ka toodetavate filmide hulk on iga aastaga tõusnud. Sildos nendib, et meiegi mail teatakse üpris hästi, mida tuleks teha, et mõni Eesti film jõuaks Oscari nominatsioonini, kuid selleks ei jätku raha.

Tibbo-Hudginsi sõnul ulatub kodumaisel turul levivate suurema reklaamimahuga filmide turunduseelarve 500–600 000 kroonini. “Võib teha aga ka saja tuhandega,” ütleb ta.

Eesti filmidega üldjuhul suurt tulu ei teenita. Maimik siiski nimetab üht oma filmi, mis suutis kasumisse jõuda – see oli “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. “Aga meil oli lihtsalt nii väike eelarve,” täpsustab ta.

Eestis raha ei taheta

•• Riina Sildos räägib, kuidas pea iga kuu saabub talle päringuid, kuidas oleks võimalik Eestis filme vändata. “Me ei ole ainuke tootmisfirma,” usub ta, et selliseid leidub hulgaliselt veel. Ja mainib üht praegu aktuaalset projekti, mis tooks Eestisse 50 miljonit krooni.

•• Kuna film on olnud aastaid alarahastatud, siis puuduvad meil igasugused vahendid selliseid filme kaastoota, kus Eesti poolel oleks vähemusosalus.

•• Teisest küljest on Tallinn olnud aastakümneid atraktiivne võttepaik, aga nüüd meil puudub asutus, mille ülesandeks oleks selle vastu huvi tunda.

•• Sildos leiab, et lahenduseks võiks olla Tallinna regionaalse filmifondi loomine.

•• Mõnigi riik kasutab kõikvõimalikke maksusoodustusi, et meelitada välismaa filmitootjaid enda juurde võtetele.

•• Suuresti tänu sellele vändatakse suur osa USA filme praegu Kanadas.

•• Meile lähematest riikidest kehtestas Ungari möödunud aastal 20-protsendise maksusoodustuse filmide tootmise käigus madjarite maal tehtud kulutustele.

•• Ida-Euroopas armastavad Ameerika suurstuudiod iseäranis Prahat. Eestisse neid siiski loota ei ole. Selliste filmide tootmine nõuab häid võttepaviljone ja suurepärast tehnikat, aga ka näiteks catering’i. “Meil ei olegi selliseid asju olemas,” nendib Sildos.