Raamat „Why sell Tacos in Africa?“ räägib sellest, kuidas ta kasvatas aastatel 1992 kuni 2008 nullist ettevõtteid Kesk- ja Ida-Euroopas.

„Alustasin ilma rahata ja lõin suurepärase ettevõtete portfelli areneval turul,“ kirjutas ta.

„Jätsin selja taha börsikarjääri, mis lõppes läbipõlemisega ja saabusin 1992. aastal Tallinna 400 dollarit taskus, mille sain tüdruksõbrale arvuti müügist,“ meenutas ta. „Täissuitsetatud väikest lennujaama ümbritsesid mahajäetud Nõukogude sõjaväemasinad. Plaanisin taasalustada oma elu, kuid mitte hakata ettevõtjaks.“

Teda sidus Eestiga isa emigreerumine pärast II maailmasõda.

"Üllatavate sündmuste tagajärjel oli mul renditud nõukogude aegses korteris voodi all kingakarbis teenitud 100 000 dollarit, kijrutas ta. „See oli kõige algus.“

Ta ise ja sõbrad arvasid, et suundub tagasi USAsse, kuid ta jäi Eestisse aitama sõbral panka asutada. 18 aasta jooksul lõi ta Kesk- ja Ida-Euroopa ühe suurima kinnisvarakompanii, ehitades kaubanduskeskuseid, elumaju ja viietärni butiikhotelle.

„Eestisse saabudes algas asi nii, et kohtusin noore venelase Sergeiga. Paari päeva pärast palus ta, et ma aitaksin kirjutada pangale äriplaani uue poe avamiseks, milleks oli tarvis laenu,“ meenutas ta. „Kirjutasin äriplaani. Ta sai laenu ja küsis, palju ma selle eest tahan ja maksis mulle 500 dollarit. Nädala pärast tuli tema sõber sama küsimusega. Kirjutasin järgmise äriplaani ja ta sai laenu. Küsisin töö eest tuhat dollarit ja sain selle.“

See innustas tulevast kinnisvaraguru kirjutama oma äriplaani.

„Tulin mõttele Kesk- ja Ida-Euroopa ülesest kinnisvaragrupist ja hakkasin siis kirjutama oma äriplaani,“ rääkis ta. „See plaan on mul ikka alles, kuid see tundub rumal vaadates kõiki sinna kleebitud fotosid.“

Ükskord 1992. aastal saunapeol kohtus Oberschneider ärimehega, kes nimetas end Elviseks. Ta hoiatas, et mitte kunagi ei tasu pühenduda tehingule kui Soome ärimees tunneb millegi vastu huvi, kuna soomlased sisenevad alati turule liiga hilja.

Oberschneider tunnistas, et unustas Elvise soovituse 18 aastaks.

Aastaid hiljem pöördus tema pole üks Soome erakapitali firma, kes soovis osta ühe Oberschneideri äri. Kinnisvaraarendus õitses. Londonis seisid sabas investorid, kes soovisid paigutada raha Kesk- ja Ida-Euroopa kinnisvarafondi ja Oberschneider tahis osta üht Soome ettevõtet. Äkki meenus talle saunas toimunud vestlus ja peas hakkasid helisema häirekellad, meenutas ta.

„Kuigi turul toimus kiire areng, otsustasin ootamatult müüa ära üksteise järel kõik oma ärid,“ kirjutas ta raamatus. „Müüsin viimase ettevõtte 2008. aastal. Siis tabas Eestit kriis ja majandus kukkus kokku. Muusikapala lõppes ja väärtused kukkusid. Olin ootamatult muutunud guruks.“

„Toimus palju põnevat, kuid oli ka raskeid aegu,“ jätkas ta. „Ühel päeval astusid mu kontorisse mitu venelast ja ähvardasid mind relvaga, püüdes mind sundida loobumast kinnisvarast. Kord püüdis linnavalitsus tühistada minu võidetud Tallinna sadamapiirkonna maaala oksjonitulemust ja andis mu kohtusse.“

Alustasin 400 dollariga ja ehitasin üles 200 miljoni dollarilise äri, võttis ta teema kokku.