Eesti leivatöösturid valmistuvad turu osa nimel üksteist alla neelama
“Pere Leib on läbi-lõhki Eesti ettevõte, vanim leivatööstus, võidab kõikidel konkurssidel ja meile peab kuuluma praegusest suurem osa,” ütleb ettevõtte omanik Rein Kilk. “Oleme vaadanud väikseid konkurente pilguga, et neid üle võtta.”
Tartus asuvale Pere Leivale kuulub ligikaudu viiendik Eesti leivaturust. Mis tööstusi nimelt jahitakse, jätab Kilk ärisaladusele viidates ütlemata. “Läbirääkimisi ei peeta ajalehes,” lisab ta.
Agressiivseid laienemisplaane tunnistab Põlvas tegutsev Lõuna Pagarid. “Eelistaksime võtta kedagi enda lähedalt,” lausub ettevõtte juht Uno Kaldmäe.
Samal ajal ei eita Kaldmäe, et tema ettevõte ise kuulub suurte leivatööstuste huviorbiiti. “Seni oleme suutnud ise püsti seista ja oma paariprotsendist turuosa hoida,” lausub Kaldmäe.
Üksnes Leibur vaatab toimuvat justkui pilvepiirilt. Eestis uute ettevõtete endaga liitmine ei kuulu turuliidri strateegiasse. Soomlaste omanduses tegutsevale Leiburile kuulub ligi pool Eesti turust, mistõttu suuremaks kasvamine võib tuua kasu asemel isegi kahju.
“Konkurents on kõva, kuid meie näeme suurte ja väikeste leivatööstuse koostegutsemises kasu kogu turule,” lausub Leiburi juht Ants Promann. “Meiesuurusel ettevõttel on turuvõitluses teisi võimalusi kui konkurentide allaneelamine.”
Leivaostjale näib, et supermarketite lettidel käib pöörane möll. Igal poeskäigul jääb mulje, et jälle on sinna paisatud mõni uus leib. Tegelikult käib sagin üksnes leivaosakonna nurgas, sest suured leivatööstused jagavad lausa muutumatu suurusega peamist müügipinda. “Inimesed ostavad peamiselt Tallinna peenleiba, Rukkipala ja Kirde saia ning Kodusaia,” räägib Prisma Peremarketi ostujuht Tiia Karu. “Pidevalt vahetub vaid kümnendik sortimendist.”
Väikesed leivatööstused võitlevad supermarketite riiulitel omavahel nagu gladiaatorid. Kui nad suudavad marketite ostujuhti oma toote läbilöögivõimes veenda, võetakse nad neljaks kuuks letile. Kui selle aja jooksul tõstab kliendi käsi uustulnuka leivakasti piisava innuga tühjaks, jääb kaup letile järgmiseks kvartaliks. Kuid vaid mõni üksik suudab lausa seletamatutel asjaoludel ostjate armastuse võita. “Tallinlased armastavad Saaremaad, mistõttu saare nimetamine pakendil tagab hea müügi,” tõdeb Karu.
Leivaostja pole enamasti mingi põlevate silmadega maiasmokk, vaid väljakujunenud maitsega endassetõmbunud tegelane. Leivariiulilt uuritakse hinda tähelepanelikumalt kui ühegi teise kauba puhul. Isegi pakendi vahetamine võib leivatoote müügiarvud surmavalt nõrgaks keerata. Niimoodi juhtus näiteks Pere Leivaga, kes tõi Cibuse tehase toodangu ühise märgi alla. Selle tagajärjel pudenesid Cibuse fännid teiste toodete peale laiali, kuigi uue nime all müüdav leib oli ikka sama.
Väikesed leivameistrid peavad võitlust suurtega nagu Taavet Koljatiga. Nende edulootus on siiski vapra lingumehe omast palju väiksem. Turu olukord pakub väikestele sõdalastele väikest valikut: kas lasta sütel ahjus kustuda, saada alla neelatud või valida mõni hiiglaste poolt üles leidmata nurgake.
Leivasõjas ellu jäämiseks valis veel mõni aasta tagasi isuäratavaid pätse vorminud Balti Sepik turvalise nisˇi. Nüüd küpsetavad nad küüslauguleivakesi ja küpsiseid. Ettevõttest on saanud arvestatavaim kohalik küpsisemeister, kes suudab importsuupistetega edukalt rinda pista.
Konkurente kopeeritakse
“Suurte tehaste peenleiva ja Kirde saia vastu ei ole võimalik võidelda,” ütleb Balti Sepiku müügijuht Raivo Vilbaste. “Väikseid pagaritöökodasid läheb kinni kogu aeg, kuid neid ei pane keegi tähele. Tapa leivatehase ostis Hallik, Narva leivatehas läks pankrotti.”
Näib, justkui laseksid suured tööstused väikeste seljas liugu. Suured põrutavad hiigelkogustes masstoodangut teha ja veavad seda autodega üle terve riigi laiali. Väikesed pingutavad, mis jaksavad, tekitavad turul suminat, pakuvad uusi tooteid. Kui nad suudavad välja tuua mõne uue eduka toote, teevad konkurendid selle kohe järele.
Konkurentide edukaid tooteid kopeeritakse lausa rutiinselt. Suured teevad omavahel sedasama. Kui Leibur tõi kaks aastat tagasi turule esimese eduka koorikleiva Rukkipala, siis kohe ujutasid konkurendid letid koorikleibadega üle.
Samal ajal kui väike vend teeb oma pätsikese letil hoidmiseks palehigis tööd, saavutab suur tehas ühe reklaamklipiga tulemuse nagu imeväel. Kes poleks näinud üht viimase aja kedratumat reklaami: kirju särgiga plika jookseb Tallinna lennujaama tolliväravast välja – ja otse leivapoodi soomlaste Fazeri musta leiba näsima.
Pagarid võitlevad kohtus
•• AS Leibur kaebas Eesti Pagari tänavu peenleiva kaubamärgi pärast kohtusse.
•• Leibur toodab Tallinna ning Eesti Pagar Pealinna peenleiba.
•• Aasta tagasi avastas Leibur, et Pealinna peenleiva nimi on Tallinna peenleivaga liiga sarnane.
•• Eesti Pagar ja selle eelkäija ETK Leib on Pealinna peenleiba tootnud juba viis aastat.
•• Patendiameti kaubamärgiregistris registreeriti vastav kaubamärk ETK Leivale 2003. aastal, praegu on menetluses Eesti Pagari uue kujundusega kaubamärgitaotlus.
Kommentaar
Arnold Kimber
leivaliidu tegevdirektor
Leivaturul on õhus elektrit: kes kelle alla neelab? Eesti poliitika on selline, et väikesed süüakse välja või aetakse pankrotti. Nii toiduseadus kui ka kaubandusketid eelistavad suurtootjat.
Väikseid kodulähedasi poode enam ei ole. Samal ajal on näiteks Taanis 125 kohalikku pagarit, kes tagatoas küpsetavad ja eestoas müüvad. Leiva ja saia autodega üle Eesti vedamine mõjub halvasti toodangu värskusele.
Loodan, et turg muutub, sest praegu teevad suured tehased ainult masstoodangut. Väiksed peaksid siin oma niši kätte saama.
Olen ise huvitatud väikese pagaritöökoja tegemisest, kuid pole seni veel partnereid leidnud. Pankadega pole ka praegu lihtne asju ajada, sest sisseseade on kallis. Samal ajal ei pea uue sisseseadega ise öö läbi tainast sõtkuma, sest masin teeb selle töö ära.
Ettevõtlik inimene saaks väikese pagaritöökojaga ennast ära elatada. Peaks olema selline perefirma, kus isa küpsetab ja naine-lapsed müüvad.
See oleks elustiili küsimus, kus inimene ei taha olla mitte lipsuga ettevõtja, vaid jahuste kätega pagar.
Leivaliit igatahes on valmis selliseid algatusi toetama ja riigistruktuuridest võiks ka toetust leida.
Kommentaar
Tiia Karu
Prisma Peremarketi ostujuht
Prisma leivaletis on pidevalt müügil 130–140 eri nimetusega toodet. Meil läheb kõige paremini müügiks Leibur, Fazer on teine ja Pere Leib kolmas. Nendele suurtele kuulub ligi 90 protsenti kogu läbimüügist. Iga leivatööstus pääseb meie letile, kui ta suudab iga päev meile värsket kaupa toota.
Meie poliitika on lihtsalt selline, et kui mingi kaup on sortimendis, siis peab ta ka kogu aeg värskena saadaval olema. Mõned tööstused toovad sellepärast kaupa mitu korda päevas.
Väikestest tootjatest võtavad tallinlased hästi vastu saarte tootjaid. Kuid hitid on ikkagi Tallinna peenleib, Rukkipala, Kirde sai ja Kodusai.
Leivaturg on Tallinnas väga hästi välja kujunenud ja ma ei näe, et siin võiks midagi oluliselt muutuda. Ostja on nii konservatiivne, et ta tuleb ostma just seda ühte leiba, millega ta on harjunud.
Iga nelja kuu tagant vaatame müügil oleva kauba üle. Kui mõnda asja ei müüda hästi, siis vahetame ta uue vastu välja.
Tarbija ostab leiba värskuse järgi. Keegi ei loe pakendit, lihtsalt katsutakse.
Leivamüük aastate lõikes oluliselt ei suurene. Leivatoodete käive aga kasvab jõudsalt tänu kallinemisele. Talvel süüakse rohkem musta leiba, suvel kukleid.
Kommentaar
Raivo Vilbaste
Balti Sepik, müügijuht
Tegijaid on palju, kuid leivatarbimine ei kasva sugugi. Sellepärast läheb väikseid tööstusi kogu aeg kinni. Meie valisime küpsiste ja küüslauguleivakeste niši, mida oskame kõige paremini teha. Kuid ka siin pole kerge, sest võistleme kogu aeg peale suruva importkaubaga.
Pagaritöökojal, kes teeb paari-kolme toodet, on väga raske lettidele pääseda.
Kommentaar
Veikko Vaarja
Eesti Pagari tegevjuht
Mina tänavuselt aastalt revolutsiooni ei oota, aga muutusi toimub turul kogu aeg.
Oleme Leiburi järel turul number kaks. Oma arvudest ei tahaks rääkida, kuid eesmärk on sama mis igal äriühingul – teenida suurimat kasumit.
Kommentaar
Rein Kilk
Pere Leiva omanik
Halvim, mis leivaturul toimub, on see, et üha rohkem ostetakse igasuguseid ebatervislikke saiakesi ja pitsasid. Pere Leiva turuosa on selgelt väiksem, kui oleme ära teeninud. Kaalume, kas minna oma osa kasvatamiseks kaasa saiatoodete buumiga või üritada ikkagi suurendada tervisliku musta leiva müüki. Oleme vaadanud väikeseid konkurente pilguga, et neid üle võtta.
Turul käib kibe võistlus ja väikestel tegijatel läheb elu kõige esimesena väga raskeks.
