Eesti libapostmarkide tulv maailmas
Saarte nimed on markidel isegi õigekirjavigadega, nagu Suur-Paktri või Vorms. Kõigile markidele on aga trükitud nominaal ja sõna Eesti. Eesti Postil ei ole nende markidega siiski mingit pistmist, tegu on põrandaaluste libamarkidega.
Margiafäär sai alguse kolm aastat tagasi. 1997. aastal tellisid tshetsheenid oma Leedu esindaja kaudu Tshetsheenia Vabariigi margid, millel oli kujutatud vanu ehitisi ja president Dzhohhar Dudajevit. Need taheti trükkida algul Leedu markidega samas trükikojas, kuid mingil põhjusel see ei õnnestunud ning margid tehti seetõttu Valgevenes.
Kuna need ametlikud Tshetsheenia margid sarnanevad väga hilisemate Tshetsheenia libamarkidega, võib oletada, et mõlemad valmistati ühes ja samas trükikojas. Vägagi võimalik, et ka samade isikute poolt.
Eesti marke müüsid leedukad
Peagi pärast Tshetsheenia markide trükkimist tulid päevavalgele esimesed Eesti saarte margid. Filatelistidelt saadud andmeil pakuti neid 1998. aastal Eestis kollektsionääride kokkutulekuil.
Tähelepanuväärne on see, et müüjaiks olid leedukad. Algul oli Eesti saarte marke kokku 17 väikepoognat, kuid pooleteise aastaga kasvas see arv kogunisti 80 poogna ehk 436 erineva margini!
Kui libamargid Eestis välja ilmusid, algatati keskkriminaalpolitseis kriminaalasi. Nimelt tohib Eesti marke välja lasta vaid Eesti Post. Uue postiseaduse järgi ootab markide loata väljaandjaid kuni miljoni krooni suurune rahatrahv. Markide trükkijaile paraku jälile ei jõutud ning ka Eestis levitamist ei õnnestunud tõestada. Praeguseks on kriminaalasi lõpetatud ja toimik arhiivi antud.
Markide levitajad muutusid aga ettevaatlikumaks ja osavamaks. 1999. aastal avati internetis firma Belarusian International Stamp Company (BISC) kodulehekülg http://www8.bcity.com. Oma jälgi varjavad sulid hoolikalt. Firma juhtidena on mainitud Rastsislau Permiakou ja Mikhas Karpovich, mis ilmselgelt on väljamõeldud nimed. Kontaktaadressina esineb Minskis asuv postkast. Ka e-maili aadress ei vii kuhugi.
Enda kohta teatab BISC, et turul ollakse juba 1991. aastast alates ning kliente on üle 100 kogu maailmas. Kodulehekülg reedab ka firma ajaloo: alustati ehtsate markide müügiga. Kui üldtuntuks sai tõsiasi, et oma reaalseid marke annavad välja Dnestri-äärne Vabariik ja Mägi-Karabahh, hakkas BISC pakkuma neidki.
Leedulaste kattevari Valgevenes
Kuid BISCi poolt pakutuil polnud midagi ühist seal tõesti käibinud markidega. Samast loogikast lähtuvalt tulid BISCi konveierilt veel Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Tuva margid. Tegelikult ei ole seal kunagi oma marke välja antud. Kuid filatelistide eksiteele viimiseks oli see hea mõte. Ei tea ju keegi, mis neis segase staatusega piirkondades tegelikult toimub.
Ilmselt läks äri väga hästi ja sulide ahnus kasvas. Ja juurde tekitati 68 olematut riiki olematute markidega. Nendest kurioossemad on Ukraina post Arktikas ja
Ukraina post Antarktikas. Nagu näha, ei olnud piirkonna tõepärasus BISCile enam oluline. Kogu maailm on ju täis kergeusklikke. USAs on vähemalt üks firma, kes neid libamarke interneti kaudu tõeliste pähe müügiks pakub. Vahendajate hind on muidugi tunduvalt kõrgem kui algallikast ostes.
Belarusian International Stamp Company on väga tõenäoliselt kattevari Leedu päritolu sulide ettevõtmistele. Väidetavasti elavad firma omanikud Vilniuses. Valgevenes ja osalt ka Moskvas trükitud margid toimetatakse Leetu, kust organiseeritakse nende levitamine. Igatahes on Eesti filatelistid saarte marke saanud just oma Leedu tuttavate kaudu.
Leedukate osalust margiafääris kinnitab seegi, et BISCilt otse osta eestlastel tavaliselt ei õnnestu. Ilmselt eestlaste pöördumine politseisse muutis firma väga ettevaatlikuks ning toodang turustatakse enamasti kaugel USAs.
Tegemist on igati tulusa äriga - mark maksab vähemalt kolm ja pool krooni. Ehk täiskomplekti Eesti saarte markide eest tuleb välja laduda rohkem kui poolteist tuhat krooni. Komplekti omahind aga vaevalt 50 krooni ületab.
Pekka Erelt
