Eesti on järjekindlalt liikunud keskse valitsemise suunas. Kuhu edasi? Kas kõva rusikas või rohkem sõnaõigust inimestele?
Eesmärk on tekitada ühiskonnas arutelu, mida me tegelikult soovime ja millises suunas tahame liikuda, et avardada avalikku debatti ning tuvastada olulisi otsustuskohti riigi tuleviku suunamiseks.
„Ükski stsenaariumitest ei peagi ellu minema. Pigem on need arhetüübid, mis selgitavad, et kui otsustame nii, viib see sellise stsenaariumini. See on teekaart orientatsiooniks erinevate valikute vahel,“ ütles Arenguseire Keskuse juht Tea Danilov, kelle sõnul on eesmärk tuua nähtavale erinevaid pooltoone ning praegusest polarisatsioonist ühiskonnas välja tulla.
Üks Arenguseire Keskuse järeldusi on, et viimase 20 aasta jooksul on Eestis toimunud liikumine tsentraalse täitevvõimu keskse otsustusmudeli suunas. Sellel on Danilovi sõnul omad plussid, kuid kui vaatame maailmas toimuvat, siis seal liigutakse arenenud riikides hajutatud võrgustunud valitsemise suunas.
Danilovi sõnul on ühiskonnas kujunenud vastandlikud seisukohad: must ja valge, tõhus ning ebatõhus. „Spekter on oluliselt mitmekesisem. Kui see välja joonistada, siis kaevikusõda väheneb. Kui valikuid on rohkem, siis võib oma nägu kaotamata kaevikust välja tulla,“ rääkis ta.
Kui mõtleme Eesti eelistele, siis on meie suur eelis ja edu riigivalitsemisel ja e-riigi arendamisel on Danilovi sõnul olnud karismaatiliste liidrite poolt veetud lipuprojektid. Meie oluliste otsustajate hulk on piisavalt väike ning kui visionääril on piisavalt hea idee ning ta suudab poliitilist toetust ja ressursse mobiliseerida (olgu selleks siis e-residentsus või e-maksuamet), siis see mudel on hästi töötanud ning sellele kaardile tuleks panustada ka edaspidi.
Vaeslapse ossa on Danilovi sõnul aga jäänud avalike teenuste, digitaalsete teenuste keskmise taseme ühtlane kasv. Eriti kohalikud omavalitsused ning sotsiaal- ja tervise valdkond. „Ei saa öelda, et lood oleksid päris halvasti, aga küsimus on, et e-teenuste digiareng on projektipõhine, seda peaks tasakaalustama, et keskmine tase läbi kõikide valdkondade ühtlaselt kasvaks,“ rääkis Danilov.
Sageli tuuakse välja, et meie eelis on väle ja kiire otsustamine ning eksperimenteerimine. Sellega võib kaasneda aga oht, et kannatab legitiimsus. „Kui vaatame selliseid projekte nagu Rail Baltic ning tselluloositehas, siis võib väita, et väleda ja kiire eksperimenteeriva otsustamise käigus on legitiimsus kannatada saanud,“ lausus Danilov, lisades, et oluline väärtus riigivalitsemise peale mõtlemisel on arutlev ja kaalutletud otsustamine, mis haakub kaasamisega.
Arenguseire Keskuse uuringute juhi Meelis Kitsingu sõnul on aastani 2030 koostatud stsenaariumite eesmärk tekitada diskussiooni ning kujundada seiskoht meie edasise arengu suhtes. Kas me peaksime liikuma individualiseerituse või universaalsuse suunas; kas soovime osaleda ja kaasata või saada riigijuhtide suuniseid; kas otsustamisprotsess toimub alt üles või hoopis ülevalt alla. Kas me tahame keskenduda strateegilisele pikaajalisele juhtimisele või olla lühiajaliselt paindlikud. Kas saadavad teenused tuginevad solidaarsuse põhimõttele või on panusepõhised. Ning kas meie riigikogu on tööparlament või hoopis kõneparlament.
Riigivalitsemise ja e-riigi viis stsenaariumit on järgmised:
Hoogtööriik
Seda iseloomustab tsentraliseeritud ja väle valitsemine suure eelarvesurve tingimustes. Keskvalitsuse roll suureneb, otsustamise kiirus on suur, tegutsetakse kampaania korras. Samuti on suur avaliku sektori eelarvesurve.
Riigikogul ning kohalikel omavalitsustel on tagasihoidlik roll. Kohalike omavalitsuste fiskaalautonoomia ning roll kohalike otsuste tegemisel ja kaasamisel väheneb.
Kodanike võimalused otsustusprotsessides osaleda ning teenuste maht ja kvaliteet on ebaühtlased ja ebastabiilsed. Mõned olulised teenused arenevad kiiresti ja hästi, teised võivad jääda nigelateks või saada kannatada ressursside pideva ümbermängimise tõttu.
Hoogtööriigiga on suuri läbimurdeid prioriteetsetes küsimustes kerge saavutada. Riigi toetus ja rahastus suurprojektidele kasvab, kuid seda piirab eelarve piiratus. Teenuste pakkumine tõhustub ning eksperimenteeritakse uute lahendustega.
Digiteerimisel eelisarendatakse teatud valdkondi, mujal aga toimub kulude kokkuhoid.
Praegune Eesti sarnaneb enim just sellele stsenaariumile.
Öövaht-riik
Sellisel juhul soovitakse vähendada riigi funktsioone ning mitte liigselt sekkuda inimeste ja ettevõtete tegevusse. Oluline ei ole mitte kiirus, vaid analüütiline lähenemine. Riik kärbib oluliselt kulusid ja avaliku sektori töötajaid, määrab selge, kuid piiratud rolli oma tegevusele ning erastab teenuseid.
Riigikogu roll väheneb, kärbitakse nii liikmete arvu kui rahastamist. Kohalike omavalitsuste fiskaalautonoomia väheneb, omavalitsusi liidetakse kulude vähendamiseks veelgi.
Kodaniku jaoks tähendab see piiratud ligipääsu haridus- ja raviteenustele ning minimalistlikke, standardseid digivahendeid riigi teenuste kasutamiseks. Kodanik ei saa kuigivõrd osaleda avaliku sektori otsustusprotsessides, kuid tal on palju vabadust oma elu suunamiseks ilma riigi sekkumiseta.
Ettevõtlik riik
Riik tahab käituda suurettevõttena. Kui eelnevate stsenaariumite korral on surve eelarvele suur, siis siin suurendab riik kulutusi keskvalitsusele.
Riik investeerib suurprojektidesse, delegeerides teenuseid erakapitalile ning arendades avaliku ja erasektori koostööd. Vähemalt prioriteetsed teenused (nt haridus) arendatakse välja kvaliteetsete ja kõigile kättesaadavatena. Kuna aga kasvab nõudmine teenuste suuremaks individualiseerimiseks ning kodanikke otsustusprotsessidesse eriti ei kaasata, ei õnnestu kõiki teenuseid piisavalt hästi elanike nõudlusele vastavaks kohandada.
Hoolekandja riik
Riik tahab ühiskonda „kasvatada“ ning rahuldada järjest kasvavat nõudlust suurema arvu ja paremate avaliku sektori teenuste järele. Riik suurendab kulusid ja avaliku sektori töötajate arvu, sekkub aktiivselt erinevatesse eluvaldkondadesse ning hoolitseb kodanike eest. Riigi otsused on teadmispõhised ja kaalutletud, kodanikke nende langetamisse siiski eriti ei kaasata. Massiliselt reguleeritakse ja maksustatakse pahesid ning ennetavalt kasutatakse suurandmeid, et suunata kodanikke paremate otsuste suunas.
Riigikogu roll kasvab, aga seda kõneparlamendina otsuste legitimeerimisel.
Selle stsenaariumi puhul pannakse e-residentsuse programm eeldatavasti kinni.
Võrgustunud riik
Seda iseloomustab soov otsustamist maksimaalselt delegeerida ja hajutada, et sel moel tagada otsuste parim vastavus kodanike vajadustele. Keskvalitsuse roll väheneb, riigikogu roll suureneb. Suureneb ka kohalike omavalitsuste fiskaalautonoomia. Valitsetakse läbi osalemise ning kaasamise.
E-riigi teenused ja lahendused on mitmekesised, ametkondade ja kohalike omavalitsuste teenustele lisanduvad kodanike juhitavad innovatsiooniprojektid. Aktiivsel kodanikul on palju võimalusi lüüa kaasa nii otsustusprotsessides kui panustada avalike teenuste koosloomesse. Passiivse kodaniku jaoks tähendab see stsenaarium mitmekesiseid teenuseid, mille kvaliteet ja kättesaadavus võivad tugevasti varieeruda.
Kitsingu sõnul on kõige kulukamad stsenaariumid kolm viimast.
Ta möönis, et võib paista, et lõviosa stsenaariumitest tähendab keskvõimu suurenemist ning kaasamist ning võimu detsentraliseerumist näeb ette vaid üks stsenaarium- võrgustunud riik ja selle stsenaariumi realiseerumine võib tunduda vähetõenäoline. Kuid stsenaariumite muutus võib tulla kiiresti ning pigem maksab tema sõnul mõelda nende ebatõenäoliselt realiseeruvate stsenaariumite peale. "Ka külma sõja ajal oli Nõukogude Liidu lagunemine ebatõenäoline stsenaarium," tõi ta näiteks.
