Veel paar nädalat tagasi ei mõistnud lätlased, kui tõsine kriis nende majandust laastab.

Alles septembris oli riigieelarve kergelt plussis ja tulevaks aastaks oodati kahe protsendi suurust majanduskasvu. Novembris pidi riik küll üle võtma raha väljavoolu all kannatanud Parex Banka, kuid valitsus lootis, et panga päästmiseks piisab 200 miljonist latist ehk 4,4 miljardist kroonist.

Läti Pank kinnitas korduvalt rahvale, et kõik latid on tagatud välisvaluuta ja kullavarudega ning mingit raha juurdetrükkimist ei toimu, trükimasingi kanti 90. aastate alguses maha.

Välismaale paistis aga Läti seis märkimisväärselt süngem.

Eesti rahandusminister Ivari Padar hoiatas juba oktoobris rootslasi, et Lätis läheb asi halvaks, sest neil pole selliseid rahatagavarasid nagu Eestil.

Lätlased lootsid, et nad vingerdavad välja. Palusid abilaenu Euroopa Komisjonilt. Sealt saadeti nad Washingtoni, Rahvusvahelise Valuutafondi ukse taha.

Detsembri alguses kutsus Rootsi rahandusminister Anders Borg oma kolleegid Põhjamaadest ja Baltikumist Brüsselisse erakorralisel nõupidamisele. Seal selgitati lätlastele puust ja punaselt, et nad on suures jamas.

Lätlased võtsid paariks päevaks mõttepausi.