Eesti otsib innovatsiooni kui sõnajalaõit


Innovatsioon on Eestis mütoloogiline mõiste. Seda seostatakse eeskätt kõrgtehnoloogia, ?Eesti Nokiaga?. Tegelikkus on aga keerulisem. Või hoopis lihtsam.

Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnikainstituudis töötati välja materjal, karbiidkermis, mida saab kasutada uut tüüpi, n-ö tasanaastudega rehvide valmistamisel, mis ei lõhu teed rohkem kui tavarehvid (vt graafik). Algatus uuringuks tuli TTÜ prorektori Jakob Kübarsepa sõnul Soomest, firmalt Tasonastat OY. Uut tüüpi rehvi patenteeris aastal 1993 Niilo Teeri. Põhiprobleemiks oli aga, et puudus sobiv materjal uudsete naastude valmistamiseks.

Kuigi see mure leidis TTÜ abiga lahenduse, ei ole tasanaastudega rehvid endiselt tootmises. Tasonastat ise jääb suurtootmiseks liiga väikeseks, kogukamad rehvitööstusettevõtted huvi ei tunne. Tavalised naastrehvid müüvad ju niigi hästi. Ja patent kehtib vaid 15 aastat ? peagi võib igaüks tasanaastud tootmisesse anda, leiutajale jäävad aga näpud.

Sümptomaatiline lugu

Lugu on sümptomaatiline mitmes mõttes. Esiteks, idee uuenduseks tuli Soomest. Suur osa tulust läinuks seega igal juhul Eestist välja. Teiseks, Soome firmat vaevab Eesti ettevõtetele omane mure ? väiksus. Kolmandaks, innovatsioon ei leidnud aset valdkonnas, mida enamik inimesi esmapilgul selle sõnaga seostaks. Paljudele manab ?innovatsioon? vaid midagi kõrgtehnoloogilist silme ette. Sellises vallas tegutseb aga pisike vähemus kõigist firmadest.

Aprillikuus Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS ja Hill & Knowltoni ühistöös valminud Eesti arvamusliidrite küsitlusest selgub, et innovatsiooni otsitakse meil kui sõnajalaõit ? kui ikka selle kusagilt leiaks, saabuks ka õnn meie õuele. Ja loomulikult on tegemist millegi puhta ja peenega: ?Ettevõtlus, mis tossu ega tahma välja ei aja,? arvab üks usutletud tippametnik. ?Mis innovatsiooni põllumajanduses ikka teeme,? kahtleb teine. Säherdustest eelarvamustest lähtuvalt aga seatakse sageli paika ka meetmeid innovatsiooni toetamiseks.

Hiljuti Tallinnas toimunud innovatsioonifoorumil esinenud Sussexi ülikooli professor Nick von Tunzelmann leiabki, et avalikus keskustelus rõhutakse liigselt kõrgtehnoloogiale. Teda toetab Ungari Teaduste Akadeemia vanemteadur Attila Havas, pillates irooniliselt: ?Vana-Egiptus oli samuti teadmistepõhine ühiskond.? Mõlemad näevad suurimat potentsiaali just kõrgtehnoloogiliste (olgu siis arvuti- või biotehnikaalaste) uuenduste rakendamisel sektorites, mida tavapäraselt kõrgtehnoloogiliseks ei peeta.

Tehniliste uuendustega kehv

Tehniliste uuendustega on Eestis üpris kehvasti. Kesk- ja kõrgtehnoloogilistes sektorites loodud lisaväärtus kahaneb ning loodusteaduste ja tehnikaerialade lõpetanud arv on jätkuvalt madal. Patentide arvult elaniku kohta Maarjamaa küll Euroopas päris viimane ei ole, kuid see asjaolu ei väljenda kogu pilti. ?Mitu Eesti patenti pole patendid, vaid kiiksuga inimese haigused,? tõdeb majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik Heido Vitsur.

Innovatsioon toimub paljuski suurettevõtetes. Väikeste tegijate võimaluseks jääb erinevate teadus- ja arendusasutuste ning ettevõtete koostöökobarate, n-ö klastrite loomine. Innovatsiooniuurija Michael Porteri definitsiooni järgi on klaster võrgustumise vorm teatud kindlas geograafilises piirkonnas, kus ettevõtete ja institutsioonide seotus tagab teatud koostöömudelid ning tõstab integratsiooni ja selle mõju.

Vitsuri hinnangul jääb Eestile lootus lüüa kaasa mõnes suuremas klastris, iseseisva kobara siia tekkimisse tal usku ei ole. Ta toob näiteks Kopenhaageni-Lundi regiooni, mis end konkurentsis püsimiseks liiga väikeseks peab.

Selleks, et kellegi kampa pääseda, tuleb luua eeldused ? tasemel, hästikoolitatud tööjõud ja teadussasutused. Ja vaja oleks spetsialiseeruda. PRAXIS-e innovatsioonipoliitika programmi direktor Tarmo Kalvet mainib arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide raha kasutamiseks Eestis. Eraldi välja toodud prioriteetseks ärivaldkonnaks on selles vaid turism. Tööstust käsitletakse aga ühe suure paketina. ?Kui vaadata teiste riikide ajaloolist kogemust, siis see pole kindlasti see, kuidas nad jõukaks said,? ütleb Kalvet.

Ebameeldivad üllatused

Vitsuri arvates tuleks eelisarenduseks välja valida 3-4 valdkonda ning sellest lähtuvalt paika panna ka haridusstrateegia. Temaga on päri ka Kalvet, kelle sõnul jääb tegevusetuse korral otsus looduse teha: ?Tulemus võib meid ebameeldivalt üllatada, sest näiteks meie tööjõuvajaduse prognoos on pigem kinni minevikus kui tulevikku vaatav.?

Ühe innovatsiooni allikana on nähtud välismaiseid otseinvesteeringuid ? tootmisettevõtte tulek peaks tooma ka innovatsiooni. Uuringute järgi see arvamus paika ei pea, pigem vastupidi ? teadus- ja arendustöö tehakse ära emafirmas, eestlaste osaks kipub jääma odava tööjõu roll. ?Fakt, et Eestis on kulud Soome või Rootsi omadest madalamad, toob lühiajalisi eeliseid, kuid pikemas perspektiivis tuleb pigem kahjuks kui kasuks,? väidab Tunzelmann. Sest küll keegi kunagi kuskil odavamalt teeb.

Üks võimalus oleks välisfirmade uurimiskeskuste Eestisse meelitamine. Selleks aga peaks vaeva nägema. Vitsur viitab, kuidas Rootsi valitsus Fordilt päris, mida peaks tegema, et firma tootearendusüksus riiki loodaks. Eesti valitsuselt ta sellist käitumist ei oota: ?Meil on ettekujutus ühiskonna toimimisest natuke naiivne.?

Kuid kuidas võib väikefirma suurtele vastu astuda? Appi tuleb Harvard Business Schooli professor Clayton M. Christensen oma teooriaga lammutavast innovatsioonist (vt kõrvallugu): ?Pakkuge midagi paremat kui suurfirmad ja nad söövad teid ära. Pakkuge midagi odavamat ja halvemat ning nad põgenevad teie eest.? Selle järgi polegi tasanaastu-taolisel leiutisel lootust väikese tootja poolt ellu viidud saada.

Jääb aga üks mure ? kuidas sa hing toodad, kui inimesi pole? Oskustööliste põuast räägitakse palju. Vitsuri hinnangul on äärmiselt oluline töölise ametile prestii?i loomine. Kõik innovaatiline nõuab tema sõnul suurt hulka rutiinset tööd, et uuendused ka ellu suudetaks viia.

Lammutav innovatsioon sunnib põgenema

?? Lammutava innovatsiooni näiteks on edukas toode, teenus või ärimudel, mis olulisel määral muudab massituru nõudmisi ja vajadusi ning lammutab selle endised võtmemängijad.

?? Harvard Business Schooli professor Clayton M. Christensen illustreerib seda sageli näitega terasetööstusest. Kui omal ajal tulid turule minitehased, ei suutnud need valmistada kuigi kvaliteetset terast. See-eest oli neil ligi 20-protsendiline kulueelis. Suurkorporatsioonid neid võistlejaks ei pidanud, vaid loobusid tasahilju madalama kvaliteediga terase tootmisest ? mis polnud niikuinii eriti kõrge kasumimarginaaliga ? ning keskendusid kasumlikumale toodangule, nagu nurk- või lehtteras.

?? Kui aga viimane terasehiiglane madalaima kvaliteediga terase turult välja tõmbus, oli tulemuseks 20-protsendiline hinnakrahh. Sest minitehased konkureerisid nüüd vaid omavahel.

?? Et kokkukuivanud kasumeid suurendada, püüdsid minitehased kvaliteetsemat terast valmistada, kuni neil õnnestuski lõpuks nurkterase turule tungida. Ka nüüd eelistasid suurtootjad pigem kasumlikumale ja kvaliteetsele toodangule (näiteks lehtterasele) keskenduda. Ja ka nüüd järgnes viimase suure tegija lahkumisele turult hinnakrahh.

?? Nii ei jäänudki minitehastel lõpuks muud üle kui lehtterast tootma hakata.