Sellele vaatamata oli tööturu seis väga hea: kokkuvõttes valitses endiselt pigem tööjõu- kui tööpuudus. Kõigist 15–74aastastest oli tööga hõivatud 68 protsenti, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidus. Tööpuudus oli 5 protsenti ehk väga väike.

Siiski kogunes poolaasta jooksul märke sellest, et majanduse jahenemine jõuab ka tööturule. Kehvemad ekspordiväljavaated mõjutavad eelkõige tööstussektorit, kuid teenindussektoris püsis nõudlus töötajate järele tugev. Töötleva tööstuse tööandjate hulgas on nüüdseks ülekaalus need, kes ennustavad töötajate arvu vähenemist, ja hõive kasv sellel tegevusalal pidurdus. Tööandjate leigem huvi töötajaid juurde värvata peegeldus ka kasinamas vabade töökohtade arvus ja selles, et järjest väiksem osa tööandjaid peab tööjõupuudust peamiseks takistuseks, mis ei luba tootmist laiendada.

Samuti tööstussektori alla kuuluvat põlevkivitööstust mõjutab sel aastal CO2 kvoodi hüppeline hinnatõus, mis halvendab Eestis toodetud elektrienergia konkurentsivõimet. Eesti Energia vähendab tootmismahu kahanemise tõttu oma töötajaskonda ligikaudu 800 inimese võrra. Kuigi selle šoki mõju ei ole veel tööturunäitajatesse jõudnud, mõjutab see varasemate kriiside kogemusele tuginedes ettevaates märkimisväärselt Ida-Virumaa hõivet ja tööpuudust.

Üks tähtsamaid sündmusi Eesti tööturul on mõne aasta tagune rändepööre. Lisaks sellele, et Eestisse asus möödunud aastal elama üle 7000 inimese rohkem, kui siit ära kolis, on viimaste aastate jooksul järjest rohkem välismaalasi tulnud Eestisse lühiajaliseks tööks. Kehtivate lühiajalise töö registreeringute arv ulatus 2019. aasta kolmandas kvartalis ligikaudu 20 000ni.

Väikest tööpuudust ja tööealiste arvu loomulikku vähenemist arvestades on sellisest töörändest Eestis pigem võidetud, ent sellega kaasnevad ka riskid. Näiteks kui majandust peaks tabama tagasilöök ja konkurents töökohtade pärast tiheneb, siis võivad lühiajalised töötajad raskendada tööotsingutel olevate kohalike töötajate olukorda.