Eesti põlistõugude hoidjad ühinevad
Eesti põliste koduloomatõugude ja taimesortide kaitsjad plaanivad peagi ühingu luua, et kadumisohus pärismaiseid loomi ja taimi ühisel jõul päästa ja uuele elule aidata.
Mõtte üks algatajaid Kalle Eller ütles, idee seltsi loomiseks on liikunud juba aastaid. „Nagu mujal maailmas, nii on ka Eestis arenenud paljude inimpõlvede jooksul just meie oludele sobivad taimesordid ja loomatõud, mis on nüüd taandumas uute kultuursortide ja -tõugude ees,” tähendas Eller ja nentis, et ühes vanade sortide ja tõugude kadumisega vaesub ka kultuuripärand. „On viimane aeg midagi ette võtta, sest varsti pole meil enam midagi, mida säilitada,” ütles ta.
Vähetuntud vormsi kana
Ühelt poolt koondaks loodav ühing huvilised, kes juba praegu üritavad mõnd põlist tõugu või taimesorti ajaloo hämarusse kadumisest päästa. Teisalt võetaks hoolikalt luubi alla kõik tõud ja sordid, mille olemasolu kohta veel andmeid on. Kõigepealt otsiks asjatundjad üles nende tõugude ja sortide viimased riismed ja seejärel teeks spetsiaalsed geeniuuringud.
Praegu on kohalikeks ohustatud tõugudeks ametlikult tunnistatud eesti hobused, tori hobused, eesti raskeveohobused, eesti maatõugu veised ja eesti vutid. Vahepeal aga on DNA uuringutega kindlaks tehtud, et olemas on näiteks ka maatõugu lambad, kelle puhul eristatakse koguni viit eri liini: kihnu, ruhnu, saaremaa, hiiumaa ja viru.
Samuti on uuringutes eraldi tõuna kinnitust leidnud vormsi kana. Lisaks kahtlustatakse, et ka Saaremaal on veel säilinud päris oma kanatõug. Ent peale nimetatute on kohalikke tõuge ja sorte veel küllaga: kindlad andmed viitavad maatõugu mesilaste, kitsede, lehmade, küülikute, koerte, pikakarvaliste kasside, vanade roosi- ja teiste läbi aegade taluaedadele omaste aialillede, õunapuu-, herne-, oa- ja ka kartulisortide olemasolule. „Kuna inimesed teavad enamasti meie põliste loomatõugude ja taimesortide kohta väga vähe, ei oska nad neid väärtustada,” tõdes Eller.
Eller märkis, et võrreldes Soome ja Rootsiga on Eestis põlistõugude ja -sortide uurimine ja hoidmine alles lapsekingades. Seepärast seatakse Eesti ühingu loomisel eeskujuks soomlaste vastav selts Maatiainen. See korraldab näiteks spetsiaalseid müügipäevi, millal kõigil huvilistel on võimalik osta näiteks Soome ehedate aedviljade või lillede seemneid. „Loodame, et sama juhtub peagi ka Eestis,” tähendas Eller.
Iidsed eesti maalambad
•• Teadlaste hinnangul on maalammas praeguse Eesti aladel elanud vähemalt 4000 aastat.
•• Eesti maalamba saba on lühike, nägu ja jalad siledad ja villata, jalad on peenikesed, kolju väike ja kitsas, kehaehitus saledapoolne. Ka maatõugu lammaste uttedel võivad olla sarved.
•• Lammaste tõusisene mitmekesisus on suur: leitud on nii halle, musti, valgeid kui ka laigulisi maalambaid. Maalammaste vill on sageli kahekihiline, esineb nii alus- kui ka pealisvill.
•• Üksikute mesinike ringis on tuntud ka põhjala tume mesilane ja leidub veel isegi kuni paarikümne mesilasperega mesilaid. Nad koguvad meie tingimustes mett hästi – saagist ei jää kunagi ilma.
