Kas teie näete Läti puhul Argentina stsenaariumi kordumist — alandavad palku, vähendavad kulusid, aga olukord ei parane ja lõpuks ikkagi tuleb devalveerida?

See oht on loomulikult olemas. Krugman viitab sellele (Paul Krugman, Nobeli laureaadist maajdnusteadlane-toim.). Tegelikult on väga-väga raske ette kujutada, kui raske deflatsioon ikkagi on. Antakse lubadus, aga ei saada lõpuni aru, milliseid ohverdusi tuleb teha.

Oponendid ütlevad, et Balti riigid on väikesed ja paindlikud ning me oleme suutelised kulusid kokku hoidma?

Võiksin viidata sellele, mis toimub Ungaris, või tegelikult mis tahes ajaloolisele näitele ja küsida, kas ikkagi on nii lihtne. Või kui see on nii lihtne, siis miks ei tehtud seda juba kolm aastat tagasi? Või miks samad inimesed, kes praegu demoniseerivad devalveerimist, veel poolteist aastat tagasi kinnitasid, et mingit rasket maandumist ei tule?

Aga mina ei ole poliitik ja see diskussioon mind tegelikult ei huvita. Ökonomistina ütlen, et mõlema kaasuse — deflatsiooni ja devalveerimise toetuseks on võimalik esitada intellektuaalselt veenvaid argumente. Christoph (Christoph Rosenberg — IMF-i missiooni juht Eestis, Lätis ja Kesk-Euroopas) tegi seda Läti deflatsiooniplaani kohta ja mina esitasin oma argumendid devalveerimise kasuks.

Saan ma õigesti aru, et teie arvates oleks Lätile kasulikum devalveerimine, aga Eesti on paremas seisus ja meil on rohkem manööverdamisruumi?

Ei, minu argument on teistsugune. Ütleksin: just seepärast, et olete paremas seisus, oleks Eestis devalveerimist lihtsam teha. Teil pole Parexi panka, teil pole Läti võlgu ega paljusid muid halbu asju. Teil oleks võimalik devalveerimine lihtsamalt, valutumalt ja tulemuslikumalt läbi viia. Kui te seda teeksite, ei meeldiks see muidugi lätlastele absoluutselt.

Eesti ühepoolne devalveerimine tähendaks Lätile kollapsit?

Täpselt. Ja võib olla täiesti kindel, et IMF oleks raudselt Eesti sellise sammu vastu.

Milles siis teie ja IMF-i vaated erinevad?

Minu arvates on minu ja Christophi (Christoph Rosenberg on IMF-i missiooni juht Eestis, Lätis ja Kesk-Euroopas — toim.) vahelise debati põhierinevus selles, et me eeldame erineva pikkuse ja sügavusega korrektsiooni. Mina eelistaksin V-kujulist (järsult alla, järsult üles) korrektsiooni, aga Christoph ei usu, et Lätil on selleks võimalus, ja eeldab, et tuleb U-kujuline korrektsioon (languse ja tõusu vahel on pikem mõõnaperiood).

Mina aga kardan seda U-kujulist korrektsiooni Läti kontekstis kõige rohkem.

Mida te selle all mõtlete?

Miks ei olnud Saksamaal ja Jaapanis kinnisvarabuumi, kui enam-vähem igas teises riigis oli? Sest seal on säästev rahvas. Ja kuna minu erihuvi on demograafia, võin ka öelda, et need on kaks kõige kõrgema mediaanvanusega rahvast. Vanadel inimestel pole vajadust tarbida ja nende loomulik tarbimissoov on samuti väiksem.

Vananevat Läti ja Eesti elanikkonda ähvardab sama lõks?

Jah, eriti Lätit, sest siin lisandub suurem oht, et osa rahvast ja just nooremad emigreeruvad. Nagu eespool öeldud, on deflatsioon väga valus ja enamik, kes praegu sellest räägivad, ei hooma tegelikult ohverduste suurust.

Nii võivad kaks suurt jõudu kokku saada. Deflatsioon, inimesed ei taha tarbida asju, sest asjade väärtus kogu aeg langeb. Nad investeerivad hoopiski rahasse, sest raha on ainuke, mille väärtus deflatsiooni ajal kasvab. Ja nad harjuvad sellega niivõrd, et ei hakkagi uuesti tarbima. Rahvastiku vananemine võimendab protsessi. Niimoodi on juhtunud just Jaapanis. Ma kardan, et Läti puhul on sellise stsenaariumi tõenäosus üsna suur. Lõppkokkuvõttes aga ei tulegi majanduskasv tagasi, jäädakse ühe koha peale tiksuma.

Nooremaid inimesi saab majanduskasvu turgutamiseks ju sisse tuua?

See on tõesti nii, aga immigratsioonist rääkides esitatakse alati üks ebaloogiline väide. Kõigepealt öeldakse, et las tulevad kõrgelt haritud spetsialistid kõrgepalgalistele kohtadele, lihttöölisi me ei vaja. See on absurd.

Küsiks vastu: kes hakkab siis lihttöid tegema? Kas oma rahvas? Kas meie lapsed ja lapselapsed hakkavad peldikuid küürima, samal ajal kui kõrgelt haritud välismaalased teevad hästitasustatud tööd? Tegelikult me tahame ikkagi vastupidist, et head töökohad jääksid meile ja et meie lapsed ei teeks lihtsaid töid.

Mis võiks aga olla praeguse majanduskriisi puhul lahendus Lätile, Eestile ja tervele Ida-Euroopale?

Kohene eurostumine. IMF seda ilmselt Lätile pakkuski, aga Brüssel lükkas tagasi. Oleks vaja terviklikku lahendust tervele Ida-Euroopale, mitte tegutsemist case-by-case. Küsimus pole ainult Eestis ja Lätis. Poola zlott on ebastabiilne, Ungari on pankroti äärel, Tšehhi kroon pole samuti kindel. Neil Ida-Euroopa riikidel, kes tahavad ühineda, peaks seda laskma teha kohe. Koos selle kohese ühinemisega tuleks küll ka fikseeritud vahetuskursist loobuda, see kehtib nii Eesti, Läti kui Bulgaaria kohta. Sisuliselt räägime siis ikkagi devalveerimisest.

Praegused Maastrichti nõuded on aja ära elanud. Paradoks on ju selles, et IMF-i hiigellaen Lätile koos Läti majanduse 10%-se kukkumisega, mis koos deflatsiooniga on veelgi sügavam, võib viia Läti riigivõla nii suureks, et ei tuldagi praeguste kriteeriumidega toime.

Uus euroala leping peaks olema tunduvalt karmim. Tuleksid nn Euroopa võlakirjad — kes tahavad sellega ühineda, peavad liituma lepinguga. Koos Euroopa võlakirjaturuga antaks Brüsselile (ja Frankfurdile) muidugi veelgi tugevam kontroll Euroopa riikide majanduse üle. Aga alati võib ju ka välja jääda. Tõenäoliselt ühinevad väljajääjad küll varem või hiljem Ukraina, Ecuadori, Argentina ja Islandiga ehk pankrotistunud riikide klubiga.

See ei käi ainult Ida-Euroopa kohta. Näiteks euroala liige Kreeka on pankroti äärel, nad ei tule oma isiklike võlakirjadega enam toime. Willem Buiter (London School of Economicsi majandusprofessor — toim.) on näiteks väitnud, et Kreeka tuleks teistele hoiatuseks põhja lasta.

Kas euro toob ka Eestile uue kasvu?

Vaadake euroala liikmete Portugali ja Itaalia GDP kasvu (mis on olnud aneemiline). Minu tunne ütleb, et Balti riikide korrektsioonijärgne liikumine võib olla samalaadne. Muuseas, kui euroga ühinete, veelkord üle öeldes, fikseeritud kursi alusel ühienda ei saa. Liiga kallis raha ei tee head. Saksamaa ühines euroga liiga kallitel alustel ja nad kannatasid aastaid.