Kui Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler küsis kolmapäeval ilmunud intervjuus Swedbank Eesti uuelt juhilt Olavi Lepalt, kas põlevkiviõli rafineerimistehase loojatel tasuks rahastuse otsimisel Swedbanki poole pöörduda, tõdes Lepp, et sellise projekti finantseerimine on päris keeruline.

„Üks põhjus on puhtalt keskkonnaalane. Kas me soovime finantseerida ettevõtlust, mis tekitab suure keskkonnajalajälje? Siin ma mustvalgeid vastuseid ei taha anda,” ütles Swedbank Eesti uus juht. Tema sõnul toob sedalaadi ettevõtlus endaga kaasa mitu riski.

„Põlevkiviõli on üks-ühele seotud nafta maailmaturuhinnaga. Sa võtad 20 aastaks mingisuguse vaate ja siis kümnendal aastal tehakse globaalne maksureform ning õli tegemine ei tasu enam ära. Jätadki tehase seisma, aga laenud on veel üleval. Mis edasi saab? Kuidas neid riske maandada?” küsis Lepp.

Üks ettevõtlusriskidest on tema sõnul ka reputatsioonirisk. „Kui Tartus ei soovinud inimesed oma kodukanti tselluloositehast, siis kas Ida-Virumaal võib igasugust ettevõtlust harrastada?” lisas ta.

Raha võib tulla nii riigilt kui välisinvestoritelt

Ärileht küsis seepeale hinnanguliselt miljard eurot maksma minevat tehast kavandavatelt Eesti põlevkivitootjatelt, Eesti Energialt ja VKG-lt, kas nad on sarnaseid indikatsioone saanud ka teistelt Eestis tegutsevatelt pankadelt ning kui palju on juba mõeldud rafineerimistehase rahastusallikate peale.

„Konkreetsemalt projekti atraktiivsusest ning selle finantseerimismudelist räägiks peale eeltasuvusuuringu valmimist, mida ootame jooksva aasta teisel kvartalil. Hea tasuvusega projektide realiseerimiseks on ka muid finantseerimislahendusi – riigi osalusest välisinvestorite kaasamiseni,” ütles VKG suhtekorraldusjuht Irina Bojenko, kes ei soovinud detailsematesse selgitustesse laskuda.

Ka Eesti Energia pressiesindaja Priit Luts juhtis tähelepanu sellele, et praegu on veel liiga vara projekti rahastamisallikatest rääkida. „Võimalikud finantseerimisallikad selguvad siis, kui eelrafineerimistehase projekt jõuab investeerimisotsuseni,” märkis ta.

Küll aga lisas ta, et nii Eesti Energia kui ka VKG on juba septembris sõlminud lepingu tehase eelprojekteerimiseks Itaalia ettevõttega KT Kinetics Technology. „Eelprojekteerimise tulemusel täpsustub investeeringu maksumus ja tasuvus. Pärast seda on selge, kas põlevkiviõli väärindamise plaan jõuab ka projekteerimise faasi ning on põhjust rahastamisallikate osas tänasest konkreetsemaks minna,” rääkis Luts.

Samal ajal analüüsivad ka rahandus- ja majandusministeerium eri võimalusi kaasrahastamiseks. „Eesti Energia omanik on lubanud, et eelarvestrateegia 2021-2024 koostamise protsessis arutatakse edasi, kas ning mil viisil riik eelrafineerimistehase investeeringut toetada plaanib,” märkis Eesti Energia pressiesindaja, viidates, et seetõttu on tänasel päeval veel vara öelda, kui palju investoreid võiks ja soovib selles projektis kaasa lüüa ning kas ja millises mahus tuleks kaasata võõrkapitali.

„Kuna investeeringud energeetikasektoris on üldjuhul suured, on Eesti Energia ka varem kapitali kaasanud laiemalt, mitte ainult kohalikul tasandil. Nii suure projekti rahastamisel on mõistlik kaaluda erinevaid finantseerimisvõimalusi, kuid lõpuks saavad määravaks tingimused – eelkõige võõrkapitali hind, aga ka muud kaasnevad lepingulised kohustused,” lausus Luts.

Usub põlevkiviõli suurde potentsiaali

Kuigi ta tõdes, et Euroopa pangandussektoris on suundumus soodustamaks investeeringuid taastuvenergia projektidesse ning teha keerulisemaks fossiilsete kütustega seotud investeeringuid, näitavad samal ajal prognoosid, et vedelkütuste tarbimine maailmas veel paarikümne aasta jooksul kasvab. Seetõttu on põlevkivist toodetud õlil väga hea potentsiaal sellest turu kasvust osa saada.

„Seeläbi saaks olulist tuge Eesti eksport. Teenitud tulu on võimalik investeerida näiteks rohetehnoloogiatesse. Sama mudelit kasutab enda naftatulude osas Norra,” märkis Eesti Energia esindaja.