Eesti taastumine eurotsooni ei aita
Mitte kõik ei olnud sellega nõus. Väljapaistev Princetoni ülikooli professor Paul Krugman märkis, et "...eriti Balti riigid on hästi positsioneeritud Argentina tee järgimiseks", kirjutab kolumnist John Dizard ajalehes Financial Times.
Ilmselt mitte. Aasta alguses liitus Eesti eurotsooniga. Mõned nädalad tagasi täiendas Krugman oma aasta tagust kommentaari kirjutades, et "Balti riike (mis on tegelikult kolm erinevat riiki erinevate probleemidega) tabasid Suure Depressiooniga võrreldavad löögid nii tööhõives kui toodangus. On tõsi, et nad taas kasvavad, kuid kõikide märkide kohaselt kulub kaotatu tagasitegemiseks palju aastaid".
Palju aastaid? Mullu kasvas Eesti majandus hinnangute kohaselt 2,4 protsenti ning peale tänavuseks prognoositud 4,2 protsendilist kasvu peaks kriisieelne tipptase tuleval aastal jälle käes olema. Tööstustoodang on kriisieelset taset ületamas, kasvades mullu 38 protsenti. Registreeritud töötuse tase langes 13,3 protsendilt 10,3 protsendile, mis on ikka liiga kõrge, kuid vähenemise määr on palju kiirem kui teistes arenenud maades.
Tõusevad ka palgad - kuigi tegelik vahetuskurss on konkurentsivõimelisem. Eksport kasvas möödunud aastal 47 protsenti ning jooksevkonto ülejääk kasvab. Tallinna börs on 40 protsenti kõrgemal kui aasta tagasi, laenud ettevõtetele on püalju odavamad ning kättesaadavamad.
Selle kõige juures jäi eelarve puudujääk alla 3 protsendi SKP-st ning valitsuse reservid ületasid võlakoormat. Ka erasektori varasemalt ülisuur võlakoorem on langenud.
Kas Eesti näide annab sarnase järsu taastumise lootust Kreekale, Iirimaale, Hispaaniale, Portigalile ning teistele "kohanevatele" euroala riikidele?
Ma ei veaks selle peale kihla. Osaliselt sõltub see sellest, kas algsed tingimuse do nii soodsad kui Eestis. Millised ka poleks minu lahkarvamused Krugmaniga Eesti poliitika osas, on tal õigus võla "ülekoormuse" või "võlalõksu" üldiste ohtude suhtes.
Nii nagu seda kirjeldas Irving Fisher aastal 1933, on ülekoormused ja lõksud põhjustatud sellest, et avaliku ja erasektori kärped kuivatavad ära sularahavoo, seega on laenajate laenuteenindamise võimekus väiksem. ja sellal kui suurenev osa neist kakestab maksed või pankrotistub, saab ka valitsus oma võlgade teenindamiseks vähem maksutulu.
Eesti koguvõlg läinud palju suuremaks kui 1,5 korda SKP. Kõige halvema valitsuse võlakoorma ning jooksevkonto seisuga riikidel on võlakoorem kordades suurem, samuti rahastamata pensioneid ning bilansiväliseid asju. Näiteks pole Kreeka erasektori võlakoormasse arvestatud maksmata arveid, mis on omamoodi mitteametlik tarnijakrediidi süsteem. Seega oleks võlgade deflatsioon teistele sisedevalveerijatele palju valusam.
