Eesti tekstiilitööstus pöördub Šveitsi suunas
Kas paneme poe kinni? Umbes niimoodi küsis endalt 15 aastat tagasi väikese Šveitsi perefirma Rohner Textil juht Albin Kaelin. Rohner Textil on Šveitsi mõttes noor, ainult 50-aastane firma, mis toodab kangaid peamiselt mööblitööstusele. 1990-ndate algul jõudis firma ummikusse. Konkurents Euroopas üha tihenes, toomine oli kallis, palgad kõrged.
Rohner Textil nägi väljapääsu oma Constanzi järve lähedal asuva tehase moderniseerimises. Kohe alguses põrkasid nad kokku keeruliste keskkonnaalaste probleemidega, piirangute ja bürokraatiaga. Tagantjärele vaadates on aga irooniline, et see mis alguses tundus raskusena, andis lõpuks esimese tõuke ideele, kuidas firma ümber kujundada. Uus strateegia pandi paberile 1992. aastal ja eesmärgiks võeti muuta kompaniid alates juhtimisest ja tootmisest kuni lõpptoodanguni välja just keskkonnateadlikkuse aspektist.
Uudne kangas
Esimese sammuna muretseti ökosertifikaadid. Seejärel hakati katsetama uusi disaine ja materjale. Poolteist aastat kestnud uurimis- ja arendustöös jõuti lõpuks esimese täiesti uue kangani, mida hakati nimetama Climatex Lifecycle. See on toode, mille juures on arvestatud keskkonnaringluse ideed algusest lõpuni. Alates disainist ja materjalivalikust, kuni selleni, et kui tarbijal seda kangast enam vaja ei lähe, võib ta selle rahumeeli kompostihunnikusse visata, kus see huumuseks muutub.
Täna on Rohner endiselt väike firma. Nende Šveitsi tehases töötab 30 inimest, käive läheneb 300 miljonile kroonile. Kuid lisaks Climatex Lifecycle?le kuulub tooteportfelli nüüd rida teisigi samast seeriast tulnud kangaid, litsentsi alusel toodetakse Rohneri tooteid ka teistes tehastes Sveitsis, aga ka Kanadas ja Brasiilias. Seljataga on näitused Guggenheimis ja New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis, mitmed rahvusvahelised tekstiili- ja disainiauhinnad ning mis kõige peamine ? küll väike, aga tulus ja kindel tootmine.
Kui Rohneri jaoks oli väljapääsustrateegiaks eriline toode, siis Langenthalis asuva Lantal Textile keskendub erilistele klientidele. See miljardikroonise käibega kangatootja on turuliider lennukitööstustele tootmises, alates kardinatest kuni istmekateteni. Viimastel aastatel on alustatud jõulist laienemist ka laevade, rongide ja bussifirmade suunal.
Alati aga ei pea tegema midagi väga erilist. Hermann Bühler AG teeb näiteks niiti, nii juba 200 aastat järjest ja nagu nad ise ütlevad: ?Iga aasta üha paremat.? 2004. aasta käive oli 400 miljonit krooni ja ekspordi osa tõusis üle 80% kogutoodangust.
Rohneri, Lantali või ükskõik millise teise Šveitsi tekstiili- ja riidetootja kogemus ning raskused, mida ületada, ei ole unikaalsed. Viimased kakskümmend aastat on maailma tekstiili- ja riidetööstus olnud kiires muutumises. Tuhanded teisedki tekstiiliärimehed Saksamaal, Rootsis, Ameerikas ja viimasel ajal üha rohkem ka Eestis seisavad samade väljakutsete ees. Ainuüksi aastatel 1995?2000 vähenes Euroopa tekstiilitööstuses töötavate inimeste arv ligi 25% võrra, Ameerika Ühendriikides kadus samast sektorist viie aastaga rohkem kui pool miljonit töökohta. 2004. aastal vähenes tekstiilitööstuse eksport võrreldes eelmise aastaga kõigis Euroopa Liidu vanades liikmesriikides, ainsad erandid olid Soome ja Luksemburg.
Rõivatööstuses oli seis veelgi raskem, siin polnud ühtegi riiki, kes oleks suutnud eksporditaset hoida. Euroopa Liidu uute liikmesriikide seis on parem, ekspordimahud kasvavad, peamiselt küll tekstiilitööstuse arvel, riiete osas on kasv minimaalne. Huvitaval kombel on ka selles võrdluses suhteliselt hästi toime tulnud kõige kallim riik Šveits, küll mitte Euroopa Liitu kuuluja, kuid siiski samadel tingimustel tegutseja. Töötajate hulk väheneb ka seal (eelmisel aastal -6%), kuid müügi- ja ekspordimahte on viimastel aastatel suudetud hoida stabiilsetena või isegi minimaalselt kasvatada. Koos sellega on loomulikult tõusnud produktiivsus. Nii kasvas sŠveitslaste kogueksport eelmisel aastal 1,4% ja ulatub nüüd ligi 38 miljardi kroonini aastas. Võrdluseks: Eesti tekstiili- ja rõivatööstuse eksport oli 2004. aastal 6,7 miljardit krooni.
Probleem: suur tööjõukulu
Eelkõige on eurooplaste-ameeriklaste probleemiks suur tööjõukulu, mis sunnib tootmist mujale kolima. Hiinas tuleb igal aastal tööjõuturule 17?18 miljonit uut kätepaari ja on selge, et valitsusel on vaja need kuhugi panna. Lisaks Hiinale on olemas India, Bangladesh, Tai, Filipiinid ja lõpuks ka Ida-Euroopa ? kõik see on olnud üks tekstiili- ja rõivatööstuse liikumissuund. Ameeriklased on peale selle avastanud veel ka Kariibi mere riigid, Mehhiko ja Lõuna-Ameerika. Sellest liikumisest on võitnud ka Eesti. 10?15 aastat tagasi hakkas meile tulema välisraha, uued investeeringud ? rootslased ostsid Kreenholmi, singapurlased Balti Manufaktuuri. See kõik on ülemaailmse trendi üks osa. Paaril viimasel aastal on ka Eestis sagenenud teated, et siinsed tööstused hakkavad odavama tööjõu otsingul üha rohkem vaatama itta, Venemaa, Hiina, Ukraina poole.
Viimane pintslitõmme maailma tekstiili- ja rõivaturu liberaliseerimises tehti selle aasta 1. jaanuaril, kui tühistati kõik senised ekspordi-impordikvoodid. Selle tulemusena on mõne kuu jooksul Hiina toodete import Euroopa Liitu kasvanud sõltuvalt kaubagrupist 50?700%. Need numbrid tunduvad nii hirmutavad, et sundisid mõni nädal tagasi Euroopa Komisjoni algatama juurdlust, kas ja millistel tingimustel saaks Hiina suhtes kaitsemeetmeid rakendada. Panused on ju suured. Euroopa tekstiili- ja rõivatööstus-ettevõtete kogukäive on 190 miljardit eurot ja tööd antakse 2,5 miljonile inimesele.
Kuidas Euroopa Komisjon võimalike Hiina-vastaste kaitsemeetmete osas ka ei otsusta, on ikkagi tegemist ajutise lahendusega. Aega enam tagasi pöörata ei saa ja tegelikult ei tahetagi. Tööjõud on Euroopas kallis ja jääb kalliks ning samas suunas liigub ka Eesti. ?Praegu meil on veel see eelis,? ütleb Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu tegevjuht Maie Vader. ?Aga peame arvestama sellega üha vähem. Hiinlastega lõputult konkureerida ei saa.?
Selles pole midagi uut, et kui ühel pool on mahud ja odav tööjõud, siis teine pool peab panustama kvaliteedile, paindlikkusele, tootearendusele ja turundusele. See on ka Eesti tekstiili- ja rõivatööstuse suund. Jah, Marat pani küll mõni päev tagasi oma Mustvee õmblusvabriku kinni ning Kreenholm ähvardab aeg-ajalt Venemaale kolida, kuid üldiselt läheb Eesti töösturitel suhteliselt hästi.
Trendi järgimine
Baltika jälgib Euroopas levinud trendi ja muudab ennast müügi- ja reklaamiagentuuriks. Vahepealsed raskemad ajad on üle elatud ning ettevõte näitab jälle kasumit. Wendre teatab, et hakkab Ikeale hiigelkogustes patju-tekke tootma. Toom Tekstiil avab järjekordset uut tehast. Positiivseid näiteid võib tuua teisigi. Natuke teeb murelikuks ainult see, et eksport tammub paigal, viimased neli aastat on see pendeldanud 6,6?6,8 miljardi krooni ümber aastas.
Kui eestlased räägivad peamiselt tootmise paindlikkusest, siis šveitslaste mantra on toote-arendus. Paistab, et iga Šveitsi tehas tunneb justkui kohustust rääkida sellest, kui palju inimesi töötab neil disaini ja tootearenduse alal ning kui palju nad sellesse raha investeerivad. Kui veel kümme aastat tagasi eksponeeriti eelkõige läikivaid tootmisliine, siis täna juhatatakse külalised eelkõige disainistuudiotesse, katse- ja arenduslaboritesse. Näiteks Schoeller Textile uhkustab oma uue simulaatoriga, mis imiteerib inimkeha kukkumist mootorratta seljast ja mille abil nad uurivad kangaste-rõivaste käitumist selles olukorras. Kas just see simulaator on põhjus, kuid Schoelleri kõrgtehnoloogilised kangad on oma nisŠis ennast kindlalt kehtestanud ja sealsamas Hiinas õmblevad nobedad näpud nende kangast nii Nike?ile, Escadale kui ka Henry Loydile.
Šveitslaste orienteeritus keerulistele ja kallitele toodetele paistab silma ka statistikas. Kui lihtsamate puuvilla kangaste osakaal väheneb, siis tehniliste ja sünteetiliste kangaste tootmine on viimase kümne aastaga peaaegu kahekordistunud. Päris hästi läheb ka high-end kodutekstiilil, eelkõige siis sisekujundajatele, dekoraatoritele ja mööblivalmistajatele suunatud tooted.
Iseenesest on kõik need Sveitsi tekstiili- ja rõivatootjad ju nišifirmad. Aga kui sa oled maailma kõige kallim riik ja tegutsed maailma kõige hinnatundlikumas tootmissektoris, siis peab see olema väärt nišš, et suuta erineda kõigist neist ümbritsevatest riikidest, kes igal aastal stoilise järjekindlusega raporteerivad, kui palju meil tootmine see aasta vähenes.
Võitjad ja kaotajad
?? Maailma tekstiili- ja rõivaturu mahuks on 400 miljardit eurot. Panused on suured ja laua taga istub kolm olulist tegijat: Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja Hiina. Ühel pool on ostujõud ja raha, teisal tootmismahud ning piiramatud tööjõuressursid. Eurooplaste-ameeriklaste häält on kõige rohkem kuulda, kuid tegelikult ei olegi nemad kõige suuremad kaotajad. Esiteks on eurooplased ja ameeriklased suured ja võimsad, nad on selles protsessis otsustajate rollis, mitte lihtsalt kaasajooksjad.
?? See, mis toimub, on asjade loomulik käik ja seda ei taha keegi peatada, küll aga saavad otsustajad kontrollida protsessi dünaamikat, muutuste kiirust ja sellega vähendada negatiivseid momente. Kvootide kadumises lepiti ju kokku kümme aastat tagasi, seega ei tulnud see kellelegi üllatusena. Eurooplaste jaoks on see protsess kestnud tegelikult veelgi kauem ja olnud rohkem või vähem suunatud-kontrollitud. Valikud on olnud lihtsad. Rohkem masinaid ja vähem inimesi. Rohkem keerulist ja vähem lihtsat toodangut. Rohkem disaini ja niisama tegemist.
?? Suurimad kaotajad on olnud riigid, kes jäävad vahepeale ? nagu Bangladesh ja Sri Lanka, Dominikaani ja Zaire. Neil ei ole sellist mahtu ega piiramatut tööjõuressurssi nagu Hiinal. Neil pole ka sellist oskusteavet, kvaliteeti ja tootearendust nagu Euroopa Liidul või Ameerikal. Ammugi mitte pole neil sellist sõnajõudu või mõju, et neid protsesse mõjutada. Eestil on selles osas kümneid eeliseid. Oleme ise Euroopa Liidus ja selle kaudu osaleme ka otsustamises. Meil on võrreldamatult kergem ligipääs oskusteabele, turgudele ja paindlikule tootmisele. Tõsi, ka meil palgad tõusevad, kuid meie suund ei ole Hiina, vaid pigem Sveits. Miks peavad nemad kõiki häid asju tootma, võiksime ju vabalt mõnegi niši nende käest ära võtta. Ja šveitslaste pärast pole samuti vaja muretseda, nad on nutikad, küll nad jälle midagi uut välja mõtlevad.
Õmblusmasina küsimus
?? Kui Isaac Singer rohkem kui 150 aastat tagasi õmblusmasina patenteeris, kas ta oskas siis arvata, kuivõrd vastupidavaks tema leiutis osutub. Kui kuumalt seda alguses tervitati ja millise kivina see praegu riidetööstuse kaelas ripub. Kõigis muudes valdkondades on aset leidnud tohutu areng. Inimene on oma tahtmises edasi liikuda jõudnud autodest lennukiteni, lennukitest kosmoselaevadeni.
?? Tekstiili- ja rõivatööstus on läbi elanud suured muutused, tööstusrevolutsiooni, tõusud ja mõõnad, ametiühingud ning globaliseerumise. Kuid õmblusmasin on ikka vana hea Singer. Natuke värvilisem ja natuke elektrilisem ja natuke moodsama välimusega, kuid põhimõtteliselt ikka automaatne nõel ja kätepaar selle taga. Just see kätepaar on murede allikas, et miks pole küll riiete õmblemiseks midagi efektiivsemat suudetud välja mõelda kui õmblusmasin.
?? Kallite riikide jaoks tähendab see, et kui tekstiilitööstusel läheb veel enam-vähem, siis riidetööstusel on eriti mustad ajad. Kui tekstiilitööstuses saab loota uutele masinatele, uutele toodetele, siis seal, kus on vaja riided valmis õmmelda, ei saa kuidagi mööda minna tööjõu hinnast. Ka need tootegrupid, kus Hiina import on mõne kuuga lausa kordades kasvanud, kuuluvad nende hulka, kus lõpp-produkt on vaja õmblusmasinaga kokku traageldada.
?? Probleem on nii tõsine, et kui Euroopa Komisjon arutas tekstiili- ja rõivatööstuse tulevikku, siis Hiina küsimuse, koolituse, tootearenduse, tugeva euro-nõrga dollari ja teiste oluliste punktide hulgas oli välja toodud ka õmblusmasina küsimus. 150 aastat tehnoloogia arengut pole Singerist jagu saanud. Vaatame nüüd, kas Euroopa Komisjoni püstitatud eesmärk läbimurre saavutada õnnestub või mitte.
