Eesti töötud on euroliidu ühed kõige vaesemad

 (156)
Rahakott
RahakottFoto: Anni Õnneleid

Statistika järgi on Eestis kõige vähem inimesi, kes elavad mittetöötavates leibkondades, kuid samal ajal on Eestis töötute vaesus üks suuremaid Euroopa Liidus. Miks see nii on, kirjutab sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna juhataja Hede Sinisaar ameti blogis.

On tõsi, et töötamisel on suur mõju vaesuse leevendamise, kuid samavõrd on oluline vaadata ka erinevate riikide töötuskindlustussüsteeme. Erinevate riikide süsteemide heldus mõjutab otseselt ka võrdlusandmeid.

Töötute vaesuse ulatuse võrdlemisel teiste riikidega on oluline teada, millised on nendes riikides töötuskindlustussüsteemid. Enamasti kasutatakse selliseks võrdlemiseks netoasendusmäära ehk kui suure osa moodustab töötuks jäämise korral saadav netosissetulek (töötuskindlustushüvitis, töötutoetus) varasemast netosissetulekust (töötasust).

Eesti töötavate elanike suhtelise vaesuse määr (9,5% 2017.a) EL-27 keskmisel tasemel (9,3%), kuid töötute suhteline vaesus on EL keskmisest siiski suurem. Nii elas Eurostati andmetel 2017. aastal Eesti töötutest elanikest suhtelises vaesuses 51,9%, kuid EL-27 keskmiselt 48,6%.

Töötamine vähendab vaesust

Töötamise mõju vaesusele on võimalik hinnata ka tööintensiivsuse ulatuse järgi leibkonnas. Selle järgi on näha, et nii ülalpeetavate lasteta kui lastega leibkondades on väga madala tööintensiivsuse (keegi leibkonna tööealistest ei tööta või töötab väga vähe) korral suhtelise vaesuse määr väga kõrge ehk kui leibkonna täisealised ei tööta, siis elab ülalpeetavate lasteta leibkondades elavatest inimestest allpool suhtelise vaesuse piiri 71,4% ning ülalpeetavate lastega leibkondade inimestest 53,2% (Statistikaamet).

Seotud lood:

Tööintensiivsuse kasvades suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal väheneb. Ka absoluutse vaesuse korral on näha samalaadset suunda. Ülalpeetavate lasteta leibkondade elanike kõrgemat suhtelist ja absoluutset vaesust selgitab ühelt poolt see, et nende seas on rohkem üksinda elavaid inimesi, kuid ka see milliseid muid toetusi või hüvitisi saadakse - näiteks lastega leibkondades on nendeks erinevad perehüvitised.

Teisalt on aga Eesti Eurostati andmetel üks neid riike, kus mittetöötavates leibkondades elavate inimeste osakaal moodustab vaid väikese osa suhtelises vaesuses olevast elanikkonnast: üheaegselt nii suhtelises vaesuses kui mittetöötavates leibkondades elas 2017. aastal kokku 3,1% Eesti elanikest. Seda selgitab asjaolu, et Eestis on teiste EL riikidega võrreldes peaaegu kõige väiksem alla 60-aastaste elanike osakaal, kes elavad mittetöötavates või väga madala tööintensiivsusega leibkondades, Eestist madalam osakaal on vaid Tšehhis.

Vaesus on leibkonnakeskne ehk arvesse võetakse kõikide leibkonnaliikmete sissetulekut ning ühistarbimise arvestamiseks jagatakse sissetulek tarbimiskaaludega. Töötute suurem vaesuse ulatus on otseselt selgitatav nende leibkondade väiksema ekvivalentnetosissetulekuga. Statistikaameti andmete järgi on näha, et vaid pensionäride puhul on ekvivalentnetosissetulek väiksem kui töötutel. Erinevalt töötavatest inimestest on aga töötute puhul naiste ekvivalentnetosissetulek mõnevõrra suurem kui meestel. Selle põhjuseks on asjaolu, et just meest seas on kõige enam üksinda elavaid inimesi. Seevastu aga naiste seas on rohkem neid, kellel on leibkonnas alaealisi lapsi või on tegemist paariga, kellest vähemalt üks on alla 65-aastane, mis viitab sellele, et pere sissetulekust olulise osa moodustavad kas peretoetused või vanaduspension. Leibkonna koosseis mõjutab seega nende ekvivalentnetosissetulekut, sest lisaks töötusega seotud hüvitistele on leibkonnas veel keegi, kes saab töötasu või muid hüvitisi.

Töötute vaesust mõjutab see, kui suure osa varem saadud sissetulekust moodustab töötushüvitis.

OECD 2018. aasta andmetel on kahekuise töötuse korral kõrgeim netoasendusmäär Luksemburgis (86%), Lätis (84%), Leedus (81%) ning kõige madalam Suurbritannias (13%). Eestis on töötuks jäämise teisel kuul asendusmäär võrreldes varasema töötamisega 57% ehk sama mis EL riikides keskmiselt. Kuuekuise töötuse perioodi järel väheneb Eestis asendusmäär 47%-ni (EL-28 keskmine 50%). Aastase töötuse perioodi korral on Eestis asendusmäär endiselt 47%, kuid see on mõnevõrra kõrgem kui EL-28 keskmine (41%). Kahe aastase töötuse korral on kõrgeim asendusmäär Hollandis, kus on see 70% ning madalaim määr on Lätis, Leedus ja Tšehhis (8-9%). Eestis on 24-kuise töötuse korral asendusmäär 13% (EL riikide keskmine on samas 30%) sest selleks ajaks on Eestis lõppenud töötushüvitiste maksmise periood (töötuskindlustushüvitis ja töötutoetus) ning peamiseks sissetulekuallikaks on toimetulekutoetus.

Töötushüvitiste asendusmäär ja selle maksmise kestus mõjutab seda, kui efektiivsed oleme vaesuse leevendamisel. Tuginedes Statistikaameti andmetele vähendas töötuskindlustushüvitis 2017. aastal töötute absoluutset vaesust 1,5 protsendipunkti ning töötutoetus vaid ühe protsendipunkti võrra. Mõju töötute suhtelisele vaesusele on aga veelgi väiksem - töötuskindlustushüvitis üksinda vähendas 2017. aastal töötute suhtelist vaesust 0,5 protsendipunkti ning koos töötutoetusega 0,9 protsendipunkti võrra. Töötushüvitiste mõju töötute vaesuse vähendamisel oleneb lisaks asendusmäära ulatusele ja kestvusele ka sellest kui suurel osal töötutest on õigus töötuskindlustushüvitisele või töötutoetusele. Näiteks Töötukassa andmetel kvalifitseerus 2018. aastal uutest töötutest töötuskindlustushüvitisele 33% ja töötutoetusele 26%.

Seega sõltub nii töötavate kui töötute inimeste vaesuse ulatus lisaks nende enda sissetulekule või töötamise võimalustele ka sellest kui palju on leibkonnas veel liikmeid, kui palju on leibkonnas ülalpeetavaid liikmeid (nt alaealisi lapsi). Allpool suhtelise vaesuse piiri elavatel töötutel on tihti ka madalam haridustase ning nende seas on rohkem neid, kes elavad üksinda ning nende peamiseks sissetulekuks on töötuks jäämise korral saadavad töötushüvitised. Viimaste puhul on vaesuse kontekstis oluline, milline on nende asendusmäär ja maksmise kestvus.

Kuidas on vaesusega lood Eestis?

Eesti elanikest elas Statistikaameti andmetel 2018. aastal suhtelises vaesuses 21,7% (meestest 19,3% ja naistest 23,8%) ja absoluutses vaesuses 2,4% (meestest 2,9% ja naistest 2%). Kui vanuserühmade võrdluses on suhtelise vaesuse määr kõige suurem 65-aastaste ja vanemate seas (43,1%), siis absoluutse vaesuse määr on seevastu kõige suurem noorte ehk 18-24-aastaste seas (6,2%). Vaesuses elamist mõjutab ka haridus ehk mida madalam haridustase, seda suurem risk olla vaesuses.

Hõiveseisundi järgi on nii suhtelise kui absoluutse vaesuse korral suurim vaesuses elavate osakaal töötute seas (vastavalt 52,5% ja 16,7%). Töötavate inimeste seas on vaesuse määrad aga oluliselt madalamad ning nii elas 2018. aastal allpool suhtelise vaesuse piiri 10,1% ning allpool absoluutse vaesuse piiri 1,6%. Töötavatest inimestest elavad allpool suhtelise vaesuse piiri pigem need, kes on ettevõtjad: 2018. aastal elas palgatöötajatest suhtelises vaesuses 8,1%, kuid ettevõtjatest 28,6%; absoluutses vaesuses elas aga vaid 0,7% palgatöötajatest ning 9,8% ettevõtjatest.

Kuidas võiks töötute vaesust vähendada?

Sotsiaalministeeriumis on küpsenud idee töötushüvitiste süsteemi muutmiseks, mis peaks tulevikus muutma töötushüvitiste maksmist nii, et sellel oleks suurem mõju vaesuse vähendamisele.

Näiteks on plaanis muuta töötushüvitiste saamise tingimusi. Võimalik on maksta ühte töötuskindlustushüvitist, kui inimene ei kvalifitseeru sellele, siis pakuks kaitset toimetulekutoetus. Töötutoetust sel ajal ei makstaks. Teine võimalus oleks maksta kahte kindlustushüvitist: töötuskindlustushüvitist, mille suurus sõltub eelnevast sissetulekust. Kui töötu ei kvalifitseeru sissetulekust sõltuvale töötuskindlustushüvitisele oleks võimalik saada baasmääras hüvitist, mille kvalifitseerumistingimused on leebemad.

Samuti maksab kaaluda staaži nõuete leevendamist töötushüvitise saamiseks ning toetuste maksmise kestuse seadmist vastavusse majandustsüklitega, ehk et headel aegadel, kui tööd on kergem leida, oleks hüvitiste maksmise periood lühem ning kui majanduses on raskemad ajad ja tööd leida on keerulisem, oleks võimalik ka hüvitist kauem maksta.

Need on aga alles esimesed partneritele arutamiseks saadetud mõtted, mille üle arutada, et vähendada töötute vaesusesse langemise riski.