Eesti vajab energiajulgeolekuks ühendusi suurte võrkudega – ka Venemaaga

 (61)
Päikesefarm
Päikesepaneelid päästavad meid energiakriisist, kui saame need liita võimalikult suure võrguga, mis ulatub tuhandete kilomeetrite taha.Foto: Raivo Tasso

Energiaturgu ei määra vabaturul mitte valitsuste otsused vaid vaba konkurents - kes suudab pakkuda odavamat elektrit.

Vastavalt turu nõudlusele on päikesepaneelide ja tuulegeneraaatorite tootmist võimalik suurendada väga järsult.

Päikese ja tuuleenergia järsk ja kiire hinnalangus paneb juba täna paika taastuvenergia tootmise plahvatusliku kasvu lähima paarikümne aasta jooksul.

Vastavalt IRENA elektrienergia ostulepingute ja päikeseenergia oksjonite andmebaasile, toodetakse päikeseenergiat 2020. aastal ülemaailmse kaalutud keskmise hinnaga 0,048 dollarit kWh. Paljudes maailma päikesepaistelisemates piirkondades on hind vaid 0,03 dollarit kWh.

Valitsused võivad muidugi mõnda aega trikitada tuule ja päikeseenergia kasutuselevõtuga, kuid mitte lõputult. Eestilgi oleks viimane aeg panna Ida-Virumaal püsti tuulegeneraatorite tootmine ja leevendada sealkandis tööjõu probleeme, aga Kellavere radar muudab tuuleenergia kasutuselevõtu Eestis keeruliseks.

Nii nagu senini sai naftat ja gaasi toota seal, kus seda oli, hakatakse ka taastuvenergiat tootma seal, kus see on kõige kättesaadavam ja kasumlikum. Et kasutada efektiivselt taastuvenergiat ja viia miinimumini kulutused reservõimsusetele ja salvestusseadmetele, tuleb taastuvenergia tootjad liita ühtsesse võrku võimalikult suurel maalal.

Efektiivuse tagavad just suured vahemaad, mitte kohapealne tootmine

Euraasia mandril on elektritootjad lausa õnnega koos, sest tarbijad on võimalik ühendada ühtsesse võrku Gibraltarist kuni Kamtšatkani ajavahega tervelt 12 tundi.

Hiina ehitab 5000 km pikkust kõrgepinge liini, et tuua taastuvelekter Tiibeti tühermaadelt idaranikule. Sellest vahemaadest saab lähtuda ka Euroopa lähimatel aastakümnetel oma energiaallikate määratlemisel.

Eesti tegeleb praegu ühendusliinide ehitamisega Lääne -Euroopa suunas. Ega see väga paha mõte polegi. Majanduslikult kahjulik ja mõttetu on seejuures vaid elektrivõrkude Venemaast lahtiühendamine. Et mõista toimuvat, tuleb küsida, kellele on lahtiühendamine ülimalt kasulik? Kindlasti peab Eesti igal hetkel olema valmis lahtiühendamiseks, kuid valmisolek ei pea tähendama tingimata veel lahtiühendamist.

Sahara kõrb saab pakkuda Euroopale päikeselagendikke

Lääne - Euroopale on kättesaadavas kauguses on Sahara lõputud päikeselised lagendikud. Lõuna pool on piisavalt päikselist tühermaad Lähis-Ida maades. Hoopis atraktiivsemaks muudab aga Venemaa ja Kasahstani sadade tuhandete ruutkilomeetrite suurused tühermaad vähemalt kolmetunnine ajavahe Lääne-Euroopaga. See võimaldaks hommikuse tipptunni ajal, kui Lääne -Euroopas on veel pime, kasutada idanaabrite päikeseenergiat.

Arvatakse, et Venemaa on külm, pime koht , kuid enamikul Venemaal on väga kontinentaalne kliima. Seal on rohkem päikest kui enamikus Lääne-Euroopas. Lisaks on seal päikesepaneelidele ideaalne jahe temperatuur. Kui elektrit ekspordist üle jääb, on käeulatuses gaasitrassid, mida mööda suunata taastuvenergiast toodetud vesinik Euroopa maadesse.

Kas Venemaa peaks kunagi kaaluma Euroopa supervõrguga liitumist?

Venelased sooviksid kindlasti suurendada oma elektriühendust Euroopaga, ajendatuna soovist teha raha ekspordist ja teha koostööd lääneriikidega. Euroopa võrguga ühendamine võib omakorda suurendada huvi ka taastuvelektrienergia tootmise vastu Venemaal. Kui aga Venemaa suudab eksportida süsinikdioksiidi heitevaba elektrienergiat, siis võivad lääeriigid juba kliimasoojenemise vältimiseks olla huvitatud selle ostmisest.

Venemaa needus

Ida pool paiknevatel Venemaal ja Kasahstanil on aga omad needused. Nendes riikides on palju fossiilkütuste ressursse ja ebastabiilne majandus ning puuduklik demokraatia, mille loomulik tagajärg on taastuvate energiaallikate potentsiaali ignoreerimine. Lisaks toodab Venemaa märkimisväärse osa energiast tuumajaamades.

Taastuvenergiale üleminekul on tõsised geopoliitilised tagajärjed. Paljud riigid, nende hulgas ka USA ja Venemaa, võivad kaotada oma nafta ja gaasi eksporditurud. Nendel on tekkinud huvi müüa võimalikult palju ja kohe oma naftat ja gaasi energia tootmiseks seni, kuni on võimalik seda teha kõrgete hindadega.
Kisma Nord Stream 2 üle on kõige ilmekam näide Ameerika Ühendriikide ja Venemaa majanduslikust konkurentsist gaasiturul. Kuhu kavatseb aga Eesti tulevikus müüa oma uute planeeritavate õlitehaste toodangu, vajaks ehk tõsisemat järelemõtlemist.

Loe veel

Artiklis on kasutatud veebiportaalis PV Newsletter avaldatud materjale.