Eesti vetest püütud kala leiab kaupluste lettidelt vähe
Kuigi Eesti on kolmest küljest veega ümbritsetud, on meie poodides müüdav kodumaine kala pigem haruldus kui igapäevane nähtus. Punase kala austajale on selge, et suures osas tuuakse seda Norrast, aga kui paljud teavad, et savoriin ja hõbeheik on pärit Tšiilist või Argentinast?
“Enamik kala tuleb nn kolmandatest maadest,” märgib kala maaletooja ja töötleja M.V.Wooli ostujuht Meelis Vetevool. “Seal püütakse rohkem.”
Selveri ostudirektori Iivi Saare andmetel on näiteks värske kala puhul Eesti oma kala osatähtsus vaid viis protsenti.
Vetevoolu ütlust mööda toovad nad kala põhiliselt Norrast: forell ja lõhe on pärit sealsetest kasvandustest, heeringas, skumbria, tursk ja meriahven on püütud Atlandi ookeanist. Kalamari on Vetevoolu sõnul pärit Ameerikast ja krevetid Taanist.
Kõrveküla kalatööstuse kvaliteedijuht Are Laurand lisab loetellu veel Inglismaalt toodavad lõhe kõhuääred, Norra lõheribid ning Ecuadorist imporditava kihv- ehk õlikala ja Ameerika gorbuu‰a. Kuna Eesti siiga on peaaegu võimatu hankida, ostab Kõrveküla kalatööstus selle sisse USA-st Michiganist.
Eesti kaladest on Kõrveküla toodete nimekirjas latikas, tuulehaug ja tint. Koha, haugi ja paljusid muid Eesti kalu firma ei töötlegi. “Me ei suudaks end varustada,” põhjendab Laurand.
M.V.Wool müüb Eesti kaladest siinses kasvanduses kasvatatud tuura, nii Võrtsjärvest kui ka merest püütud angerjat, ka koha, haugi, lesta ja isegi siiga.
Hind tõusis
Mõlema kalafirma töötajal on hea meel märkida, et küllalt kõrgest hinnast hoolimata ostetakse kala üha enam. Seda ka hoolimata hinnatõusust.
“Ostja eelistab vähesoolatud kala, samuti tahetakse igasuguste maitseainetega tehtud kala, näiteks heeringat sinepikastmes,” täheldab Meelis Vetevool.
Are Laurandi sõnul läheb jõulude paiku kõige paremini soolakala. Ta lisab, et sisseostetava kala kvaliteeti tuleb enne lepingu sõlmimist hoolega kontrollida. “Kõigepealt võtame proovivariandi,” ütleb ta, “oleme kõlbmatut kala küllalt minema visanud”
