Eestis on püütud maksustada nii surma kui ka õigust elada
Praegu lõõbitakse peamaksust tavaliselt netikommentaarides, kuid esimese Wabariigi ajal andis nn kogukonnamaks märkimisväärse osa valdade tuludest ning isikumaksu korjamise loa andis igale vallale ja linnale ka Mart Laari esimene valitsus.
See oli küll veidi kummaline, sest Laari suure eeskuju Margaret Thatcheri särav karjäär katkes just isikumaksu tõttu. Raudne Leedi asendas aastatel 1989-1991 Suurbritannias aastasadu kehtinud kinnisvaramaksu sisuliselt peamaksuga ja lõpetas poliitilise laibana.
Moodsas Eestis rakendas isikumaksu ainsana Harjumaal asuv Nissi vald. Mais 1995 kehtestas sealne volikogu maksumääraks 50 krooni aastas. Eelarve nägi ette, et vald teenib uue maksuga 30 000 krooni. Tegelikult laekus vaid 4300 krooni ning alates jaanuarist 1997 tühistati maks sootuks.
Isikumaksu võtmise võimaluse lõpetas Riigikogu kuus aastat tagasi, sest pärast Nissi eksperimenti ei julgenud ükski omavalitsus seda enam kehtestada.
Laar tahtis teenida ka surma pealt
Surm on mujal maailmas kahekordselt õnnetu sündmus, sest lisaks lähedase inimese kaotusele sekkub sündmustesse tavaliselt ka maksuamet, kes küsib pärandimaksu.
Maksu määr sõltub tavaliselt pärandiosa suurusest ja sugulasastmest: abikaasale, lastele ja elukaaslasele on määr väiksem, õdedele-vendadele ja vanematele kõrgem, mittesugulastele eriti kõrge.
Loomulikult proovis surma maksustada ka Eesti riik. Mart Laari esimese valitsuse aegne maksukorralduse seadus nägi ühe riikliku maksuna ette kinke- ja pärandimaksu. Maksu ei kehtestatud aga kordagi ning praegu pole teda enam riiklike maksude nimekirjas.
