Rahareformi aastapäeval vaatasin telesaadet, kus vestlusringis olid Janno Reiljan, Rein Otsason ja Hardo Hansson.
Minu ettekujutuses on Reiljan selle voolu juht, kes näeb, kuidas lähimineviku üleminekuperiood mõjutas olevikku ja millisesse olukorda majandus jõuab seadusandjate tegemiste ja tegematajätmiste mõjul. Otsasonist jäi mulje kui advokaadist, kelle elukutse on kaitsta kurjategijat vaatamata sellele, kas ta ise usub, et see väärib kaitsmist.
Hanssoniga tahan rääkida otse. Kui me kümne aasta eest kohtusime Kotkajärve Metsaülikoolis, oli tema Vancouveri ülikooli õppejõud, mina aga tulnukas nõukogude Eesti majandusest. Siis imestasin, kui palju ta teadis tollasest eesti majandusest - nagu oleks ta ise selle sees elanud. Nüüd olen mina kanadalane, Hansson tegutseb Eestis. Televisiooni vestlusringi jälgides sain aru, et ta peab "kõva raha" tähtsamaks kui rahva sotsiaalset olukorda.
Olen ühe jalaga Kanadas, teisega Eestis. Näen, kui palju on erinevusi riigi majanduse korraldamise ja rahva olukorra kujundamise põhimõtetes. Mul on kahju eesti rahvast. Küsin Hanssonilt kui Eesti peaministri nõunikult - kas Kanada on nii vilets maa, et sealsed põhimõtted ei kõlba Eestile?
VELJO KALEP
Kanadast
