Ida-Euroopas on finantseerimis- ja likviidsusrisk ning raske maandumise tõenäosus kasvanud, kirjutavad Deutsche Bank Researchi (DBR) analüütikud Marion Mühlberger ja Thorsten Nestmann hiljuti avaldatud raportis. Ent kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks peavad nad endiselt laenukasvu järkjärgulist aeglustumist ehk pehmet maandumist.

Riike, mida on peetud jooksevkonto tasakaalustamatuse tõttu kõige riskantsemateks (Balti riigid, Bulgaaria, Rumeenia), pole üleilmsed krediidiprobleemid seni kõvasti löönud.

“Näib, et usk nende pikaajalisse reaalsesse konvergentsi ja parem institutsiooniline kvaliteet ehk EL-i pühapaiste efekt seab võimalikele krediidiprobleemidele piiri.”

“Finantseerimis- ja likviidsusprobleemidest kõige haavatavam on Kasahstani, Venemaa ja Läti pangasüsteem,” arvavad nad. “Neis maades ei taga hoiuste baas käimasoleva laenubuumi finantseerimist ja ühtlasi on vaid piiratud osa pangasüsteemist välisomanduses (s.t saab arvestada stabiilse finantseerimisega).” Neis maades lasub riskide maandamisel suur roll toetusel, mida osutavad keskpank ja valitsus.

Lätis on kõige suuremas ohus kohalikus omanduses pangad, hindab DBR-i raport, lisades, et seni on Lätis likviidsus siiski vähenenud palju vähem kui 1998. aasta Vene kriisi ajal ning olukord pole kriitiline.

Suur sõltuvus välisfinantseerimisest annab võtmerolli selles, kas tuleb pehme või järsk maandumine, Põhjamaade pangajuhtide kätte, märgivad Mühlberger ja Nestmann. “Kuna nende huvides pole ei järsk maandumine ega ülekuumenemise jätkumine, oletame, et nad aeglustavad laenukasvu u 30%-ni aastas.”

Lati vastu spekulatiivsete rünnakute tegemist piirab

DBR-i hinnangul fakt, et spekulantidel pole võimalik võtta piisavalt suurt lativastast positsiooni: võlakirja- ja aktsiaturg on väike, pangad suhtuvad riskifondidele latikontode avamisse tõrksalt ning valuuta forward-turg ei ole likviidne.

Venemaa kohta arvab DBR, et sealsed riigiomanduses pangad võivad arvestada riigi toetusega, suurtel erapankadel aga ei teki suurt refinantseerimisvajadust enne 2009. aastat. Ohus on väikesed ja keskmise suurusega Vene pangad – eriti siis, kui refinantseerimisraskustele lisanduvad kodumaa usaldusprobleemid, mille tõttu hoiustajad hakkavad raha üle viima riigipankadesse.

Kasahstanis kulutas keskpank augustis umbes veerandi oma välisvaluutareservist, praeguseks on olukord rahunenud. Enne 2008. aasta II kvartali lõppu vajab pankadel refinantseerimist üheksa miljardi dollari väärtuses laenusid.

DBR-i hinnangul tuleb keskpank vajadusel selles mahus finantseerimisvajadusega toime, sest tema reservide suurus on 17 miljardit dollarit.

Mehhiko stsenaarium

Balti riike oleks õigem võrrelda euroeelse Portugali, Hispaania ja Kreekaga kui kriisieelse Aasia või Mehhikoga, leiab reitinguagentuuri Fitch areneva Euroopa riigireitingute vanemdirektor Edward Parker.

“Järsk kohandumine, mis on tüüpiline arenevatele turgudele, tähendaks kiiremat pööret tagasi tasakaalu, ent fakt, et Baltimaade jooksevkonto puudujääki finantseeritakse põhiliselt emapankade laenudega oma tütarpankadele, tähendab, et finantsturgude usalduse kaotamine mõjutab neid maid vähem kui näiteks Türgit. Ühtlasi muudab see aeglase kohandumise tõenäolisemaks kui järsu korrektsiooni,” märgib Parker.

Portugalis oli majandusbuum enne euro kasutuselevõttu, pärast eurole üleminekut aga algas riigis pikk kesise majanduskasvu periood, sest majandus oli kaotanud konkurentsivõime. “Leedu ja Eesti lühiajalise välisvõlgnevuse suhe välisvaluutareservi on pidevalt olnud madalamal kui Portugalil euroeelsetel aastatel,” nimetab Parker ühe põhjuse, miks siin ei peaks kartma suure finantskriisi puhkemist. “Ent selle asjaolu mõju väheneb sedamööda, kuidas euroalaga ühinemise tähtajad edasi nihkuvad.”

“Fitch arvab, et kuna Balti riikidel puuduvad rahapoliitilised vahendid inflatsiooni pidurdamiseks, võiksid nad tarbimisnõudlust alla suruda fiskaalpoliitiliste vahenditega. Kui sellist otsust ei tehta, võivad välistasakaalu- ja finantseerimisriskid kuhjuda ning viia reitingute alandamiseni,” ütleb Parker lõpetuseks.