Eestlane teeb maailma ühte eksklusiivsemat Prantsuse konjakit
Olev Kelt, olete ilmselt ainus eestlane maailmas, kes toodab Prantsusmaal konjakit. Millal teie suurem huvi konjaki vastu alguse sai?
Olin kolmkümmend, kui mulle hakkas konjak väga meeldima. Sellel ei olnud mingit tegemist minu selleaegse tööga ? töötasin 1967. aastast Skandinaavia suurimas pagaritööstuses. Selle pagaritööstuse omanik oli väga huvitatud veinist ja konjakist. Iga töötaja tahab ülemusele meele järele olla, nii hakkasin ka mina veini ja konjaki vastu huvi tundma.
Miks otsustasite Prantsusmaale kolida?
Sel ajal oli minu ülesandeks selle pagaritööstuse kaupa Euroopas tutvustada ning võimalikult paljudes maades müüa. Skandinaavias hakkas meil varsti üsna hästi minema, samuti Inglismaal. Mis aga vedu ei tahtnud võtta, oli Prantsuse turg. Prantsuse ostjaid kaugelt vallutada oli üsna raske, nii otsustasimegi abikaasaga sinna kolida.
Kuidas leidsite selle toreda lossi, kus praegu konjakit valmistate?
Aastal 1987 otsisime Prantsusmaal kohta, kus elada ja meil vedas, sest saime imehea pakkumise osta Armagnaci piirkonnas ära üks pisike loss ? nii 500?600 ruutmeetrit. Ajaloolisest konjakipiirkonnast asub see 300 kilomeetri kaugusel. Lossi nimi on Chāteau de St. Aubin ning esimest korda on seda paika ürikutes märgitud 1296. aastal. Lossi ümbritsesid viinamarjaistandused, kus juba sajandeid olid kasvanud kõige paremad viinamarjad armanjaki valmistamiseks.
Kunagi oli lossi keldris olnud tünnide viisi seda kanget jooki, kuid meie saabudes valitses seal tühjus. Asi oli väga lihtne, üks laevastiku admiral, kes seal juba nelikümmend aastat oli elanud, oli kange napsisõber ning keldri lihtsalt tühjaks joonud.
Kui raskeks pidasite algul oma konjaki turustamist? Olid ju vanad meistrid kohe naabruses.
Jah, pidin mõtlema ka võimaliku turustamise peale, sest ammused ja kuulsad konjakid olid end Euroopa turul tugevalt sisse söönud, uut sorti sinna kõrvale mahutada tundus üsna raske. Eriti Prantsusmaal ? ega ma selle turu peale eriti ei lootnud. Oli vaja väga head ideed turustamiseks, et üldse kuhugi oma konjakiga jõuda. Tekkis hea mõte ? hakata konjakit tootma nii, nagu seda tehti vanasti, kahekümnenda sajandi alguseni ? saata konjak tünnides merele, kus ta vananeb tunduvalt kiiremini kui keldris. See andis võimaluse uue turustamisstrateegia väljatöötamiseks. Väga head konjakit võib olla mitmetel tootjatel, kuid kellelgi pole praegu sellist, mis oleks käinud ümbermaailmareisil.
Mis mõju on merel konjaki valmimisele?
Kui konjakivaat on merel, loksub vedelik väga intensiivselt ning kolmekuulise protsessi tulemus on sama mis kümneaastasel seismisel. Piltlikult võime öelda, et mõnekuise merelolekuga muutub konjak kümme aastat vanemaks.
Kuidas konjaki jaoks vaate valmistatakse?
Konjaki jaoks vaadi valmistamine nõuab suurt professionaalsust ning oskusi. Väga head konjakivaati saab valmistada ainult Limousini metsa tammest. Vaat on vaja seestpoolt põletada ning seda tuleb teha väga oskuslikult. Kui põletada liiga vähe, ei saa konjak vaadi seintest maitset kätte. Kui aga liiga palju, võib see kogu tulemuse täiesti ära rikkuda. Mina kasutan põhiliselt kahte vaadimeistrit, nad on väga osavad.
Millise tarkuse järgi valitakse õige konjak õigesse vaati panemiseks?
On tähtis, et vaati läheks õige vanusega konjak. Kui panna noor konjak täiesti uude vaati, on tulemus tavaliselt suurepärane. Vanad konjakid pannakse tavaliselt vanadesse vaatidesse. Kui aga vana konjaki juures kasutada uut vaati, võib tulemuse kohe ära visata ? see ei kõlba juua. Mina kasutan 20-aastase konjaki puhul tavaliselt 20?30 aasta vanuseid vaate ning pole kunagi pidanud maitses pettuma. Olen eri konjakitega erinevates vaatides üsna pikalt katsetanud, arvan, et olen saanud juba päris suure kogemuse.
Kuidas algab teie konjaki merereis?
Kutsume seda reisi Tour du Monde ? reis ümber maailma. Ja see on tõesti ümbermaailmareis. Konjakitünnid ladustame konteinerisse ja laeva meeskond saab instruktsioonid, kuidas ja millisel temperatuuril konteinerit hoida. Tavaliselt algab marsruut Le Havre sadamast, läheb Rotterdami, sealt Hamburgi ning siis võtab suuna lõunamaa sadamatele. Teekond on päris pikk. Konteiner konjakivaatidega läbib Colombo, Singapuri, Hongkongi, jõuab Tokyosse, siis Los Angelesse ning tuleb Panama kanali kaudu uuesti tagasi.
Mis juhtub siis, kui teie konjak ? Kelt Cognac ? on taas Prantsusmaale jõudnud?
Kodus paneme sellise kolmekuulise loksutamise läbinud joogi veel pooleks aastaks keldrisse seisma ning siis villitakse see pudelitesse. Iga pudel saab kaasa sildi, kuhu on kirjutatud, millise marsruudi see konjak läbis.
Selline konjak, mis on teinud läbi ümberilmareisi, on vist väga kallis?
Minu konjak on kallimaid maailmas. Noorem ehk Kelt VSOP maksab umbes 55 Ameerika dollarit (ligi 715 krooni), kõige kallim ? Kelt Petra ? aga tuhat Ameerika dollarit (umbes
13 000 Eesti krooni). Ülejäänud jäävad sinna vahepeale.
Kus te oma konjakit põhiliselt turustate?
Kõige suurem turg minu konjakile on praegu Ameerikas, seal on mul edasimüüjad väga paljudes osariikides. Turustan ka mitmes Aasias riigis. Praegu on kõige pingelisemaks tööks Kelti tutvustamine Hiina turul. Kui sinna oleme ilusti sisse saanud, võib mõelda, milline oleks järgmine koht.
Kas olete mõelnud ka, kuidas oma konjakit Eestis turustada?
Jah, eestlasena tahaksin oma konjakit väga Eestis müüa. Kahjuks ei ole ma sellega veel tegeleda jõudnud ? see on siiani vaid ilusaks mõtteks jäänud. Kui Hiina turg on kaetud, võib-olla siis jõuab.
Eestlase konjak:
Kelt Tour du Monde VSOP Grande Champagne Cognac
?? Värvus on keskmise punase merevaigu moodi. Õrn reserveeritud lillearoom ning elegantne magusa vanilje pikk järelmaitse viitavad stiilile, mis on hinnatud, sest ta on suus mõnus ja haruldaselt mahe algusest lõpuni, mitte liiga intensiivne. Klass omaette.
Kelt Tour du Monde XO Grande Champagne Cognac
?? Tume, sügav, kollakaspruun. Viskoosne, mahe, täiuslik, ümar. Violetne, muskaatpähkel, dattel. Tugev tammine maitse, rikas ja põimitud.
Kelt Tour du Monde Petra Grande Champagne Cognac
?? Tume pähkel. Sügav, rikas, avar ja õline. Lilled, maitsetaimed, iiris, piparmünt, kuivatatud virsikud. Tugev tammine maitse. Dekadentlik, täiuslikult viimistletud.
