Eestlase kogemus: Jaapani ja Eesti töökultuur erineb nagu öö ja päev

 (124)
Jaapani kontoritöötajad lõuna ajal Tokyos restoranide tänaval.
Jaapani kontoritöötajad lõuna ajal Tokyos restoranide tänaval.Foto: Scanpix, AP

Eesti ja Jaapani, täpsemalt Jaapani suurlinnade töökeskkond ning -kultuur on nii erinevad, et võivad osapooltele paista nähtustena fantaasiamaailmast.

Jaapani linnas töölkäivaid inimesi võib liigitada laias laastus kolme - graafiku alusel töötajad ning need, kes töötavad kas tähtajalise või tähtajatu lepingu alusel. Graafiku alusel töötajad saavad võtta endale sobival ajal vabu päevi ning vajadusel tööpäevi lühendada, kuid kuna palka makstakse ainult tunnipalgana, veedab enamik inimesi suurema osa ajast tööl. Nad töötavad tavaliselt teenindusvaldkonnas.

Lepinguga töötajatel on teatud boonused - näiteks töökindlustus ja tasustatud puhkus (tavaliselt paar nädalat aastas), kuid nende palk on alguses madalam ning nad on oma töökohaga tugevamalt seotud.

Kuigi 8-tunnised päevad ei ole tänapäeval enam haruldus, on keskmine tööl veedetud aeg oluliselt pikem kui Euroopas või näiteks Eestis. Jaapanis peetakse õhtul kell 8 koju saavat inimest õnnelikuks. Suur osa inimesi lõpetab töö alles kella 10 või isegi 11 paiku öösel. Tööle tulevad nad juba hommikul, veetes tööpostil 10-14 tundi.

Selline korraldus näib keskaegsena, kuid tuleb meeles pidada et inimesed ei pea reaalselt 12 tundi järjest töötama ja produktiivsed olema. Pigem tähendab see, et inimene veedab oma aja tööpostil, osaledes paljudel koosolekutel ning suhtudes töösse nagu kass palavasse putru. Pikk tööaeg näitab Jaapanis pühendumust oma töösse, austust oma töökoha vastu. See näitab, kes sa tegelikult oled - sa määratled end oma töökoha järgi.

Tööga seotud sotsiaalsed kohustused

Lisaks tööpostil veedetud ajale on paljudes kohtades "tungivalt soovituslikud" või isegi kohustuslikud kolleegide sotsiaalsed kogunemised. Töökohaga seotud väljasõidud ja kõrtsis käimised võidakse seada just vabade päevade peale, et need tööaega ei vähendaks. Samas jääb nii veel vähem aega iseenda ning pere jaoks.

Taolise töömudeli tulemuseks on see, et paljud inimesed ei saa veeta piisavalt aega iseendaga, sõpradega kohtudes või hobisid viljeledes. Koju jõudes on inimene tihtipeale liiga väsinud, et teha midagi konstruktiivset. Siit tuleneb üks Jaapani ühiskonna omapära - inimesi ei jäeta lapsepõlvest peale omapead, nende ees on võrgustikud ja struktuurid, mida järgides ei tule ette vajadust mõelda ja arutleda.

Olen kuulnud arvamust, et jaapanlased isegi kardavad, et neil oleks liiga palju aega - see tähendaks seda, et nad peaksid vaatama tõtt iseendaga ja küsima endalt, kes ma selline olen ja mida ma elult tahan? Televiisor on üheks võimaluseks vältida konfrontatsiooni iseendaga - seal pakutakse nii palju kirevat infot ning meelelahutust, et inimene ei jõuagi mõelda, mis teda tegelikult huvitaks. Selline olukord meenutab Dorian Gray portreed - tõeline mina on peidetud kaugele ära ning kohtumine sellega tekitab pigem hirmu.

Mingit väljundit on peale pikki töötunde siiski vaja. Palk on tavaliselt üsna korralik ning kui inimesel on täiskohaga töö, siis ta mitte ainult ei ela ära, vaid saab endale aeg-ajalt ka midagi luksuslikumat lubada. Paljud firmades töötavad inimesed, kellel ei ole aega oma raha kulutada, leiavad, et nende parimaks väljundiks on poodlemine. Selleks ei pea kaugele minema- Tokyo suuremate jaamade ees ootavad suured kaubamajad ja brändipoed.

Ostes endale paar korda aastas brändikotte ja muid kaupu, tõestad justkui endale, et oled midagi saavutanud. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem brändikaupa - kahjuks ei kõla see lause siinkohal satiiriliselt, vaid eluliselt.

Euroopa jaapanlaste kui fantaasiamaailm

Mõnikord pajatan kohalikele sellest, kuidas töötavad inimesed Eestis ja mujal Euroopas. Räägin, et inimesed lähevad hommikul tööle ning naasevad sealt juba 4-5 paiku. Jutustan, et peale tööd tegelevad paljud inimesed oma hobidega ja suhtlevad peredega. Jaapanlased kuulavad seda juttu suure huviga ning kostavad vastu, et kas tõesti? See on ju imeline, kui tore. Samas tundub, et see maailm on paljudele sama kauge kui Sõrmuste Isanda või Disney multikate oma. See on mingis mõttes fantaasiamaailm, millest lugude kuulamine toob mõnusa vahelduse, kuid mis jääb siiski nii kaugeks ning on niivõrd teistsugune, et seda on raske ettegi kujutada, veel vähem proovida ise selle poole püüelda.

Paljud välismaal õppimas või töötamas käinud jaapanlased, on saanud selle "fantaasiamaailma" maigu suhu ning nende jaoks on tagasisulandumine Jaapani töökeskkonda väga raske. Seetõttu otsustavadki paljud jääda võimalusel välismaale. Need, kes võiksid oma kogemuste põhjal Jaapanis midagi muuta, ehmatatakse eemale. Teisest küljest aga on taoline töökultuur vaid pika ajaloo kestel välja kujunenud rahva iseloomu peegeldus ning kardinaalselt ei muutu Jaapanis kunagi midagi.

Tänu pühendumisele oma töökohale ning perfektsionismile on Jaapanis loodud palju tooteid ning teenuseid, mis tekitavad maailmas hämmastust. Paljud inimesed ei tunne ka, et nende töö neid kuidagi ahistaks või piiraks nende eneseavastamist. Nad ei oska paremat tahta ning tunnevad, et see ongi normaalse täiskasvanud inimese elu. Samas annab see Eestis elavatele inimestele võibolla võimaluse ennast jaapanlastega võrrelda ning hinnata seda, mis võib tunduda tavaline ja ebapiisav. Sest võimalus vabal ajal aias grillida, rahulikult diivanil raamatut lugeda või lastega mänguplatsil mängida kaalub kindlasti üle kaks või enam Louis Vuittoni kotti aastas.

Target Ärileht