Eestlased tahavad teha superehitusmaterjali
Tartumaa betoonitöid pakkuv ettevõte Aluver OÜ tuli ideega töötada välja tavalisest tsementbetoonist paremate omadustega keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamika tootmise tehnoloogia, kasutades selleks Eestis suurtes kogustes seisvat põlevkivituhka. Eelmise aasta kevadel EAS-ilt saadud innovatsiooniosaku toetuse abil uuris Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut eesotsas geoloogia osakonna juhataja professor Kalle Kirsimäega selle idee teostamise võimalikkust ning nüüd otsitakse võimalust rakendusuuringute tegemiseks. Projekti elluviimiseks moodustati ettevõte Concre Tech, kes otsib uuringute finantseerimiseks ja tehnoloogia väljatöötamiseks investorit.
Ettevõtte juhatuse liikme Morten Killaku sõnul on fosfaatkeraamika eeliseks võrreldes tavapärase tsementbetooniga suurem survetugevus, lühike kivistumisperiood, äärmiselt hea temperatuuripüsivus, väike veejuhtivus ja head kivistumisomadused madalatel temperatuuridel. Juba kuuekümnendail hambaplommides kasutust leidnud fosfaatkeraamika pole ehitusmaterjalitööstuses seni suure mahuga kasutust leidnud, kuid viimastel aastatel on maailmas selle tehnoloogia arendamisel tehtud mitmeid edusamme.
Professor Kalle Kirsimäe sõnul on see väga perspektiivne projekt. „Rakendusuuringuid oleks vaja selleks, et selgitada, kas oleme võimelised tootma sellelaadseid tsemente, kasutades toormeallikana põlevkivituhka,” ütles Kirsimäe. Tema hinnangul lubab põlevkivituha keemiline koostis eeldada sellelaadse sideaine tootmist.
„Mitmed küsimused vajavad aga lahendamist – see ei ole lihtsalt nii, et võtame ühe osa põlevkivituhka ja lisame sinna rida keemilisi aineid ning ongi valmis,” selgitas professor.
Killaku sõnul ei ole nende eesmärk uudset sideainet ise toota, vaid töötada koos ülikooliga välja tehnoloogia, mida saaks eksportida. Kirsimäe väitel oleks maailmas sellise tehnoloogia järele suur nõudlus. Lisades, et maailmas on suured põlevkivivarud ja seda hakatakse üha rohkem kasutama. Põlevkivituha probleem on aga kõikjal ning selle käitlusse investeeritakse palju. Näiteks ühe tonni põlevkivi põletamisel tekib 480 kilogrammi tuhka, ainuüksi Virumaal on seda kuhjunud suurte mägede jagu. Eestis tekib põlevkivi põletamise tulemusel tuhka 5–7 miljonit tonni aastas, kuid kasutamist leiab sellest väga vähe.
Kirsimäe sõnul on fosfaatkeraamika tootmine tavalisest tsemendist oluliselt ökoloogilisem, kuna ära jääb ohtralt CO2 õhku paiskav lubjakivi ja savi põletamisprotsess. Professori väitel on keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamika praegu tsementbetoonist kallim, kuid tänu oma vastupidavusele tasub see investeering pikemas perspektiivis ära. Näiteks sobib see materjal n-ö agressiivsesse keskkonda nagu happelisse ümbrusse või soolasesse merevette, kus tavalise betooni eluiga on lühem. Fosfaatkeraamika on betoonist ka oluliselt tulekindlam. Killak näeb keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamikal palju rakendusvõimalusi ehitusmaterjalina, sealhulgas teeehituses, nii teekattena kui ka lubjakivikillustiku aseainena. „See on lubjakivist oluliselt vastupidavam ning graniitkillustikust odavam,” lisas ta.
Kirsimäe sõnul on Lääne-Virumaal mitmeid teid kaetud põlevkivituhaga, kuid tulemus pole olnud kuigi rahuldav. „Põlevkivituha ja fosfaatkeraamika kombinatsioonist saadud materjal oleks aga väga hea alternatiiv Eesti sadadele kruusateedele, mille hooldamine on praegu kulukas ettevõtmine,” tõi ta näite.
